Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

EELK ja tema missioon tänases Eestis 3. osa

26.02.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Ettekanne Õpetajate Konverentsil 21. jaanuaril
3. Koguduste võrk. EELK-l on misjonikirikuna suur eelis, kuna meil on endiselt kasutada ülemaaline koguduste võrgustik, mida ei pea rajama hakkama nagu piiskop Meinhardi ja Alberti päevil. Kuigi paljudes piirkondades on kogudused üpris väikesed (mõni neist võib lähitulevikus oma tegevuse lõpetada või ühineda suurema naaberkogudusega), ei saa koguduste võrgustiku olemasolu alahinnata. Kohaliku koguduse kaudu ulatub meie kirik pea igasse Eesti valda. Küsimus on selles, kuidas ülemaalist kogumit tugevdada ja paremini ära kasutada. Ja kas me ei peaks mõtlema igast kogudusest kui misjonikogudusest?
Kindlasti ei saa mööda vaadata pastorite ja töötegijatega seotud problemaatikast. Pastorikeskse koguduse puudustest on korduvalt kõneldud, kuid tegelikus elus on sageli raske leida võimekaid ja tublisid töötegijaid lisaks vaimulikule, seda eriti väikestes maakogudustes. Ometi peaksime ka sellele mõtlema, sest ainult nõnda suudame laiendada ja tugevdada koguduse haaret ümbruskonna evangeliseerimisel.
Laiemas plaanis vajaksime hästi läbimõeldud misjonistrateegiat, mis ühendaks kiriku kesk- ja allasutuste jõupingutused kogudusetasandil tehtava tööga.
Küsimusi ja arutlusteemasid töögrupile:

  • Kuidas tugevdada kohaliku koguduse rolli teda ümbritseva piirkonna evangeliseerimisel? Misjonikirik/misjonikogudus?
  • Töötegijate aktiviseerimine. 
  • Kuidas tagada koguduste majanduslikku toimetulekut, mis võimaldaks koguduse töötegijatel ja liikmetel keskenduda pigemini vaimulikule ehitustööle? 
  • Evangeliseerimis- ehk misjonistrateegia väljatöötamine.

4. Vaimulik kasvamine. Kui tahes põhjalikud meie arengukavad ning visioonid ka poleks, ei saa kiriku tegevust allutada üksnes organisatsiooni juhtimise teooriatele. Kirik ammutab oma vaimuliku tugevuse ja jõu allikast, mis saab alguse Kolmainu Jumalast – Isast kui Loojast, Pojast kui Lunastajast, Pühast Vaimust kui pühitsejast – ning mis toidab ja kannab kogu Kirikut, tema kogudusi ja töötegijaid.
Kiriku primaarne ülesanne on Kolmainu Jumala teenimine – nii kogudusena pühas liturgias kui iga üksiku liikme individuaalse palve- ja usuelu kaudu.
Küsimus ei ole ainult liturgia välises uuendamises. Tõepoolest, uuendatud liturgia ei too iseenesest rohkem inimesi kirikusse. Samas on just jumalateenistus iga kristlase usuelu kese ja vaimuliku jõu läte. Liturgiline uuenemine võib vaimulikule kasvamisele igati kaasa aidata.
Minu meelest tuleks meil selgelt küsida, kuidas süvendada meie kiriku liikmete usu- ja palveelu? See puudutab nii vaimulikke kui ilmikuid. Kõigepealt, vaimulike koolitus UI-s ja pastoraalseminaris.
Kas me vajame vaimulikena eeskätt võimekaid administraatoreid ja mänedžere, kes suudavad kirjutada projekte ning tõhusalt majandada kiriku ajalikke varasid, või häid jutlustajaid, kes tulevad toime algkeelsete piiblitekstide eksegeesimisega, või akadeemilisi teolooge, või hingekarjaseid ja preestreid, kelle vagadus juurdub sakramentaalses ja isiklikus palveelus?
Teine väga oluline küsimus on aktiviseerida kiriku ilmikliikmeid. Mida teha, et ennast luterlaseks pidavate inimeste osalus kirikuelus ei piirduks heal juhul vaid jõuluõhtuse kirikuskäiguga? Kuidas aidata kaasa koguduse liikmete vaimulikule kasvamisele, et kristlikud väärtused ja traditsioonid kujundaksid ja mõjutaksid inimeste igapäevaelu? Kas võiksime püstitada loosungi: ei leigele luterlusele!?
Meie kirikus on oma koht erinevat laadi vagadusele – nii vennastekoguduse taustaga vagadusele, traditsioonilisele luterlusele kui ka kõrgkiriklikule hoiakule. Ilmselt vajaksime nende kõrvale uusi liikumisi ja suundi, mis hõlmaksid nii vaimulikke kui ilmikuid. Muidugi ei saa neid ellu kutsuda käsu korras.
Küsimusi ja arutlusteemasid rühmatööks:

  • Milliste oskuste ja teadmistega vaimulikke meie kirik vajab? Millised peaksid olema rõhuasetused vaimulike koolitamisel ja väljaõppel? Kuidas senisest tugevamini siduda koolitust ja kiriku reaalseid vajadusi?
  • Kuidas edendada ilmikute osalust koguduseelus ja evangeliseerimisel? 
  • Vajadus äratusliikumiste järele.

Minu kaasettekandes on palju küsimusi ja vähe konkreetseid vastuseid või lahendusi. Need küsimused, mis siin on tõstatatud, on aga minu meelest väga olulised, juhul kui me võtame peaküsimust meie kiriku missiooni ja visiooni kohta tõsiselt.
Missioonitoimkond peab vajalikuks üldkirikliku diskussiooni algatamist nende küsimuste üle. Arutelu Õpetajate Konverentsil oleks vaid esimene samm. Rühmatööde tulemused peaksid inspireerima ja suunama edasist arutelu nii kirikuvalitsuse ja tema asutuste kui praostkonna ja koguduse tasandil.
Kiriku visiooni ja missiooni sõnastamine ei saa olla väikese toimkonna ülesanne, vaid kogu meie kiriku, tema vaimulikkonna ja liikmete ülesanne. Loodetavasti saame järgmisel aastal selle teema juurde tagasi tulla, ja siis juba materjaliga, mille alusel on võimalik kujundada konkreetsem arengu- ja tegevuskava. Missioonitoimkonna rolli näen ma aga selle diskussiooni suunaja ja juhtijana.
Mul ei ole illusioone, et me suudame lühikese ajaga oma visioone ja eesmärke saavutada. Ühiskonna positiivne hõlvamine eeldab ja nõuab meilt aga oma ridade koondamist ja keskendumist sellele, mis praegusel ajal ja antud olukorras on tõeliselt oluline. Aidaku Jumal meid seda ära tunda ja Tema Vaimust juhituna edasi minna!
Veiko Vihuri
(Lõpp.)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)