Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

EELK ja tema missioon tänases Eestis 2. osa

19.02.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Ettekanne Õpetajate Konverentsil 21. jaanuaril
Euroopa Kirikute Konverentsi egiidi all välja töötatud dokumendis «Charta Oecumenica. Juhiseid süvenevaks koostööks Euroopa kirikute vahel» öeldakse: «Samavõrd oluline on, et kogu Jumala rahvas üheskoos vahendaks evangeeliumi avalikus sfääris, mis tähendab ühtlasi vastutuse võtmist sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes.»
Praegust olukorda hinnates ning tulevikku planeerides kerkib rida küsimusi. Mida soovib Kirik ühiskonnalt ning mida võiks ühiskond oodata Kirikult (kui üldse midagi)? Kuidas peaks EELK vastama sekulariseerumisele?
Meie kirikus on tehtud katseid koostada arengukava. Pean silmas näiteks majandusnõukogu ajurünnakut ja SWOT-analüüsi. EELK ühiskondlik-poliitilisi taotlusi käsitleb 1997. aastal heaks kiidetud dokument «Kiriku missioon ühiskonnas», mis ei ole kaotanud oma aktuaalsust.
Väidan siiski, et ükski kui tahes hea arengustrateegia ei toimi ilma arusaamiseta Kirikust. Minu arvates peab mis tahes visioon ehk nägemus Kirikust ja tema missioonist algama eklesioloogiast, st Kiriku olemuse ja eesmärkide mõtestamisest. Küsimus ei ole teoreetilises, akadeemilises diskussioonis, vaid mõtestamine peab olema tihedalt seotud meie kiriku praeguse olukorraga, tänase ja homse päevaga. Selge eklesioloogilise kontseptsiooni sõnastamine aitab mõista, milleks oleme kutsutud ja mida peaksime tegema.
Järgnevalt tutvustan põgusalt nelja täna arutlusele tulevat rühmatööd.
1. Kiriku eklesioloogiline mõtestamine. Me defineerime EELKd ühelt poolt rahvakirikuna, kes tegutseb Eestis eestlaste keskel, teiselt poolt mõistame teda osana üleilmsest Kristuse Kirikust ja selle luterlikust osaduskonnast.
Pääsenud nõukogude getost, oleme kaugel Põhjamaade rahvakiriku mudelist – niisugune on tänane tegelikkus. Oleme pigem misjonikirik postkristlikul maal ja sellest tuleks meil mis tahes laadi arengu- ja tegevuskavasid koostama hakates lähtuda.
Küsimusi ja arutlusteemasid rühmatööks:

  • Kuidas suhestada Kristuse Kiriku katoolset (universaalset, üleilmset) iseloomu ja EELK luterlikku identiteeti?
  • Kiriku kolmetine roll kuulutaja, prohveti ja teenijana.
  • Kuidas ühendada EELK traditsioonilist püüet olla Eesti vaba rahvakirik ning kaasaegset misjonikirikuks olekut? Nõuab see muutusi meie kiriku struktuurides? 
  • Rahvuslik aspekt Eesti kiriku, eestlaste ja venelaste vaatenurgast? Kas meie eklesioloogiline enesemõistmine toob kaasa vajaduse evangeliseerida Eestis elavaid teistest rahvustest inimesi? 
  • Milline võiks olla EELK oikumeeniline koostöö teiste kristlike kirikutega Eestis? Kas tegutseda koos või üritada üksi?

2. Kiriku juhtimisstruktuurid. Meie kiriku ülesehitus on episkopaal-sinodaalne. EELK ei ole lõdvalt seotud koguduste liit, vaid iseseisev luterlik kirik, peapiiskopkond, mis jaguneb territoriaalseteks kogudusteks. Kuigi kogudustel on suurel määral õigus ise korraldada oma elu ja majandusasju, hoiab suhteliselt tugev keskvõim koos tervet kirikut. Et skeem töötaks tõrgeteta, tuleks säilitada tasakaal tsentraliseeritud juhtimise ning kohaliku tasandi otsustusõiguse vahel.
Kui oleme jõudnud mingisugusele konsensusele EELK rolli ja missiooni osas tänases Eesti ühiskonnas, siis järgneb kohe küsimus, kas ja milliseid muudatusi tuleks teha EELK juhtimisstruktuurides, et need vastaksid paremini meie visioonist tulenevatele nõuetele?
See ei ole küsimus lihtsalt konsistooriumi kantselei töö ümberkorraldamises, mõne praostkonna kaotamises või liitmises, vaid põhimõtteline küsimus sellest, kas praegune juhtimissüsteem teenib meie kirikut parimal võimalikul moel.
Ilmselt ei ole ka lähitulevikus vajadust piiskopkondade teemat üles võtta, kuid minu meelest oleks meil vaja rohkem piiskoppe, kuna Eesti territoorium on siiski suhteliselt suur. Kui peapiiskop esindab kirikut suhetes riigivõimu ja ühiskonnaga ning samuti välismaal, siis oleks meil vaja vähemalt kahte abi- või sufragaanpiiskoppi (nt ühte Põhja- ja teist Lõuna-Eesti jaoks), kes pööraksid tähelepanu piiskopiameti pastoraalsele rollile: külastaksid kogudusi ja julgustaksid vendi ja õdesid.
Ilmselt vajab muudatusi ja ümberkorraldusi ka allasutuste töö.
Omaette küsimus on, kas kirik vajab mingit laadi ajutrusti või nn mõttetanki, kes analüüsiks ühiskonnas ja kirikus toimuvat ning esitaks kiriku ja koguduste juhtidele nii lähteandmeid kui ka ettepanekuid nende töö paremaks korraldamiseks.
Küsimusi ja arutlusteemasid rühmatööks:

  • Kas kiriku juhtimisstruktuurid vajaksid muutmist ja tõhustamist?
  • Piiskopiameti pastoraalse rolli tugevdamine – peapiiskop ja abipiiskop(id) kui karjased, kes juhatavad ja kinnitavad vaimulikke ning kogudusi, aga mitte kui administraatorid.
  • Kiriku ajutrusti ehk nn mõttetanki (think tank) loomise vajadus. 
  • Kesk- ja allasutuste funktsioon ja roll kirikus.

Veiko Vihuri
(Järgneb.)

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)