Eelarvamuste ohtlikkus

Poolas õppides jagasin ühis­elamutuba musli­mi­­ga Türgist. Kui sellest oma eesti tuttavatele rääkisin, paistis mõni päris mures olevat, kuidas ma «kul­tuu­riliste erinevustega» toime tulen.
Muidugi polnud nendel eel­arvamustel vähimatki alust. Toa­kaaslane ja teisedki musli­mi­test tudengid, keda kohtasin, olid enamasti suurlinnade libe­raalse keskklassi esindajad, kelle mõttemaailm, huvid ja elustiil ei erinenud pea üldse nende Euroopa eakaaslaste omast. Tõsi, usklikumad neist olid karsklased, mis mõjus muidu lärmakavõitu ühiselamu miljööle igati positiivselt.
Kui nägin linna peal grafitit või lendlehti, mis Euroopa islami­seerimise eest hoiatasid, tundus, et pigem on põhjust muretseda muslimitest õpingu­kaaslaste pärast.
Lugesin ka lehest, kuidas äärmuslased ööklubide juures valvet pidasid, et takistada islamiusulistel poola neidude võr­gutamist. (Muslimite välisel tuvastamisel lähtutud muide nende väidetavalt tõmmumast nahavärvist.) Õnneks ei juhtu­nud mu sõpradega midagi hullu, sest suurem osa poola­ka­test on siiski sõbralikud ja tole­rantsed.
Kuigi minu isiklikud kokku­puuted väljastpoolt Euroopat pärit inimestega on seega ol­nud positiivsed, tunnen siiski muret massiimmigratsiooni võimalike tagajärgede pärast. Integratsiooniprobleemid on minu meelest nimelt reaalsed ja väga raskesti lahendatavad, kuigi kindlasti mitte sellepärast, et sisserändajad teadlikult ja pahatahtlikult meie ühiskonda sulanduda ei tahaks. Rääkimata veel sellest, et teatav nahavärv või formaalne usutunnistus ini­mesi üleloomulikult rumalaks, kurjaks või laisaks muudaks.
Küllap on paljud immi­gran­­­ti­dest lihtsalt vähese hari­dusega ning tulevad mitte mood­satest linnadest, vaid ääre­maa vaestest küladest, kus au sees veel tra­ditsiooniline elu­korraldus. Võib arvata, et seetõttu on neil Eesti olu­de­ga tõepoolest väga raske koha­neda.
Ent ennekõike hakkavad integratsiooni takistama meie ühiskonnas laialt levinud kse­no­foobilised eelarvamused. See­tõttu saavad sisserändajad tunda tõrjutust ja neil on väga raske oma elus edasi jõuda, millest sugenevad töö­puu­dus, kuritegevus ja teised sot­siaalprobleemid ning lõpuks poliitilised konfliktid.
Mitte islamiusu, vaid eri­nevat sorti ja ka religioosselt põhjendatud äärmusluse vastu võitlemiseks peaksime seega tõesti valmistuma. Ent usun, et kristlaste jaoks palju pakilisem on praegu võitlus selle nimel, et meie seas elavatele võõrastele ja uusasukatele mitte mingil moel liiga ei tehtaks.
Ennekõike peaksime aga vältima immigratsiooniga seon­­duvatele probleemidele «tsi­vi­lisatsioonide kokkupõrke» var­jundi andmist, sest sellest sugenevad paratamatult eel­ar­va­mused konkreetsete ini­mes­te vastu. Rääkimata veel emotsioonide üleskruttimisest ja sellest tulenevast konfliktiohu suurenemisest.

 

 

 

 
Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter