Meie väiksed tüdrukud kasvasid ja
mängisid.  Maria, meie teenija, hoolitses
meie eest hästi.  Kogudus oli eriti
sõbralik ja abivalmis. 

Ühel juunipäeval istutasime juurviljaaias
kapsaid, suhkru- ja loomapeete. Martna ja Lähtru teel oli liiklust märgatavalt
rohkem kui tavaliselt. Sõjaväe veoautod ja tsiviilsõidukid liikusid
edasi-tagasi Haapsalu ja kohaliku valitsusasutuse vahel. Ei teadnud midagi paha
aimata. Järgmisel hommikul kuulsime rahva küüditamisest. Öösel kella ühe ajal
olla koputatud uksele. Ametimehed, miilitsad ja sõdurid teinud korralduse
25naelane pakk riiete ja toiduga kokku panna ja kaasa võtta. See kõik pidi
sündima kiiresti, vähem kui 2 tunni jooksul. Siis käsutati küüditatute perekond
kodust välja veoautosse ja sõit läks kogumispunkti Haapsalusse, kus inimesed
aeti loomavagunitesse ja algas teekond Siberisse.

Martna kogudusest mäletan Arnoveri,
suurtalupidajat, ja tema perekonda, kes oli küüditatute seas. Teisi nimesid
kahjuks ei mäleta, vist oli küüditatute seas ka kaupmees Saagelman.

See oli sündmus, mis pani inimesi tõsiselt
mõtlema, kui kuuldi, mis oli 16. juuni ööl toimunud. Tuli elada, vaikida ja
oodata, millal tuleb meie kord Siberisse sõita. Olukord oli raske, aga võtsime
seda kui meie rahva saatust, mida ei saanud antud silmapilgul muuta. 

Kohalik kommunistlik valitsus tegi oma
korraldusi ja seadusi. Talud võõrandati, hooned rekvireeriti riigile. Ka
kirikumõis läks jagamisele. Igale maapidajale anti 12 hektarit, nõnda ka mulle.
Olin pastor ja talumees. Töötasin põllul. Pühapäeval pidasin jumalateenistusi,
õpetasin leeri. Leeriõpilased olid peamiselt tüdrukud, poisid vist ei julgenud
leeri tulla. 

Kirikutöös meile takistusi ei tehtud.
Kogudus oli kohustatud maksma riigile kiriku ja kirikla eest üüri. Mind ei
takistatud ega kiusatud otseselt. Mäletan, üks kommunist vaatas kõrvale, ei
tahtnud mind näha ega tere ütelda. Ühel õhtul külastas mind üks koguduseliige,
kes oli tuntud oma pahempoolsete vaadetega. Tema tuli minuga rääkima.

Jutt oli sõbralik. Ta ütles: «Õpetaja, sa
ei ole kurjategija, aga ma soovitan, hoia kõrvale, kui sõjavanker hakkab
veerema. Sa võid alla jääda, hoia kõrvale.» Niisugune oli tema soovitus.

Sõjavankri mürin

Elu ja töö kulgesid edasi ärevuses ja
pinevuses. Ühel pühapäeva pärastlõunal ristisin Väike-Rõude mõisas last.
Pidulauas kuulutati uudist: Saksamaa Hitler oli alustanud sõda Nõukogude Liidu
vastu. Hitler oli vallutanud Poola ja teised Ida-Euroopa riigid. Hitleri väed
ründavad Vene vägesid ja on väga edukad. See teade ei jäänud ainult teateks.

Järgmisel hommikul olin kirikla aias. Kägu
kukkus haavapuul oma kukkumist. Oli eriline tunne – mida see lind tahab
öelda.  Maanteel sõitsid hobuvankrid,
kaks-kolm hobust seotud vankri järele. Hobuseid rekvireeriti sõtta ja ei olnud
kaua oodata, kui kuulutati välja mobilisatsioon. Mehed sõtta. Mobilisatsioonist
pääsesin. Arstid, kes mind tundsid, leidsid tervislikul järelevaatusel, et ma
ei kuulu sõjaväkke.  Jäin edasi
kogudusetööle.

Sõjateated kõnelesid Hitleri vägede suurest
edust. Oli üleminekuid Vene poolelt Saksa poolele. Üleminejate hulgas oli ka
minu vend Artur, kes ületeenijana oli Eesti suurtükiväe rügemendis, kelle
kommunistlik valitsus saatis rindele. 

(Järgneb.)

 

Pere 1943. aastal. Istuvad
Helgi ja Eduard Samuel Lind, ees tütred Mirjam ja Reet, taga üks sugulane ja
Lindude teenija Maria Tovi.