Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eduard Samuel Linnu mälestused 5.

08.02.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Juuni algul sõitsin
Martnasse. Praost oma perega elas veel kiriklas, kus asus ka kohalik pank.
Praost oli panga president ja vanem tütar sekretär, noorem tütar Dora aitas
koduses majapidamises. Kirikla oli suur ja ruumikas. Mina sain kolm ruumi ja
kantselei, praostile perega jäi 5 ruumi. Olin praosti peres pansionis …

Eduard Lind ja Helgi
Rae laulatati 3. septembril 1937. aastal Häädemeeste kirikus. Järgmisel päeval
pärast laulatust sõitsid nad Martnasse. Koos kiriku nõukoguga läks noorpaar
rongkäigus kirikusse.

Juuni algul sõitsin Martnasse. Praost oma
perega elas veel kiriklas, kus asus ka kohalik pank. Praost oli panga president
ja vanem tütar sekretär, noorem tütar Dora aitas koduses majapidamises. Kirikla
oli suur ja ruumikas. Mina sain kolm ruumi ja kantselei, praostile perega jäi 5
ruumi. Olin praosti peres pansionis, sain söögi ja nende teenija teenis ka
mind. Kirikumõisa rentnik hoolitses majapidamise eest, andis praosti hobusele
heinad ja muu vajaliku nagu kaerad ja jahud. Praosti noorem tütar armastas
loomi. Ta hoolitses hobuse eest ja oli mulle vahest kutsariks.

Praost Haller oli osav majandusmees. Ta ei
olnud seda mitte ainult kodus ja koguduses, vaid kogu Eesti kirikus. Tema
asutas ja organiseeris õpetajate pensionikassa.

Koguduse õpetaja palk oli osaliselt
natuuras. Sügisel maksis iga koguduses olev taluperemees vastavalt talu
suurusele kirikumaksu viljas. Sügisel korjasid vöörmündrid külades vilja kokku
ja ühel päeval toodi kõikidest küladest vili kirikla aita. Pastor müüs vilja
vastavatele ärimeestele. Varasemal ajal, kui raha väärtus oli muutlik, eriti
inflatsiooni ajal, oli pastori palk ikka stabiilne. Koguduse liikmed maksid
peale natuuratasu kirikule ka raha.

Rõõm esimesest õpetajast

Martna kihelkond on teada aastast 1234.
Kirikut on esmakordselt mainitud 1298, kui orduvägi selle purustas. Nüüdne
Martna kirik ehitati 1500. a. Reformatsiooni ajal 1531 sai Martna katoliku
kogudusest luteri kogudus, siis tuli kogudusse esimene luteri õpetaja.

Mina olin Martnas kahekümne viies, aga
esimene eesti soost õpetaja, eelkäijad olid kõik sakslased.  Keskmiselt teenis iga õpetaja 16 aastat, mõni
vähem, mõni rohkem, isegi 40 aastat.

Kuna olin esimene eesti soost õpetaja,
võeti mind vastu heameele ja soojusega. Teeninud kogudust poissmehena vaevalt
ühe aasta, abiellusin Helgi Raega Häädemeeste kihelkonnast Pärnumaalt. Laulatus
toimus Häädemeeste kirikus laupäeval, 3. septembril 1937. a. Pühapäeval, 4.
septembril sõitsime väikese autoga Kablist Martnasse, kus kogudus ja praosti
pere meid vastu võttis. Koguduse nõukogu ja kohalik orkester olid kirikla ukse
ees meid tervitamas. Kogudus võttis meid vastu suure rõõmuga. Meile kingiti
ilus lehm. Meie teenijaks sai ustav Maria.

Nõnda, ilusal septembrikuu päeval,
pühapäeval, algas meie abielu Martnas. 
Oli ilus päikesepaisteline sügis. 

Praost Haller oma perega elas kirikla
põhjapoolseis ruumides, kus paiknes kantselei, saal, söögituba, kaks
magamistuba. Meie elasime lõunapoolseis ruumides: kantselei, saal, söögituba ja
magamistuba. Kaks viimast ruumi olid teisel korrusel, kust oli vaade kirikule
ja kirikla viljapuuaiale. Kaugemal olid Martna oja, heinamaa, lääne pool
karjamaa, põhja ja ida pool põllud ja suur viljapuuaed, kirikla mõisa
kõrvalhooned, aidad, leerimaja, kus elas kirikumõisa rentnik, laudad,  tall ja vankrikuur. Kirikla oli üle saja aasta
vana, suur ja meetripaksuste kivist seintega. Sisemised seinad olid soojad, soe
õhk tsirkuleeris seintes.

Kirikla oli ehitatud endise, tules hävinud
pastoraadi asemele. Praosti perekonnas elas Esimese maailmasõja ajast härra
Barenheld, mesinik. Tal oli mitu mesipuud kirikla aias. Hiljem abiellus ta
praosti vanema tütrega.  Praosti poeg oli
Ida-Eestis mõisavalitseja, kõige vanem tütar oli abielus pastoriga Saksamaalt.

Elu kiriklas kulges rahulikult ja sujuvalt.
Aga koguduse liikmed olid vist mures, et noorel pastoril on kitsas ja andsid
sellest praostile märku. Ka praost ise märkas, et olukord ei olnud päris
normaalne. Ta leidis uue elukoha Haapsalu lähedale vanasse mõisa ja nende pere
asus uude elukohta järgmisel kevadel.

Olime elanud koos kümme kuud. Kirikla oli
nüüd meie kodu kõige oma möödaniku pärandiga – suured ruumid, paksud müürid,
sisemüürid sooja õhuga. Ruumid olid enne meie tulekut tapetseeritud ja
renoveeritud. Meile tehti Haapsalu tööstuskoolis tellimise järgi  mööbel, saali ja kabineti sisustus. Avarust
oli palju, nõnda, et toad kajasid sammudest.

Kiriklal oli oma ajalugu. Seal oli elanud
1531. aastast alates 24 luteri kiriku õpetajat. Kirikla oli kord hävinud tules
ja siis uuesti ehitatud. Katus oli hinnatud rookatus, seinad paekivist,
krohvitud ja valgeks värvitud. Lõunast piirnes kiriklaga viljapuuaed vanade
õunapuude ja põõsastega, kus  Barenheld
mesilat pidas. Aias olid ka meie kolm mesipuud. Aia kõnniteed ja rajad hoidsime
umbrohust puhtad, kuid rohtu ei niidetud. Lääne pool küljes olid põllud ja
karjakoppel, idas põllud ja juurviljaaed. Kiriklast lõuna pool üle tee ja
Martna jõe olid kirik ja surnuaed.

(järgneb)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)