Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eduard Samuel Linnu mälestused 3.

25.01.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Algus oli hea ja ka hiljem ei olnud
raskusi. Rehkendada oskasin hästi. Mõne kuu pärast asendas preili Kanasaart õpetaja
Tuvikene, kelle abikaasa oli Kaitseliidu ülem ja minu isa hea sõber.

Järgmise aasta sügisel viidi Lahepere
külakool ja teised kihelkonna külakoolid üle Alatskivi lossi. See oli uhke tore
koolimaja. Kool kandis nime Alatskivi 6klassiline Kõrgem Algkool.

Koolijuhataja oli härra Reiman. Valitses
range distsipliin, internaadis oli mõnikord kasutatud püksirihma – vallatute
karistamiseks. Kool oli heas kuulsuses. Mõni õpetaja oli väga  nõudlik. Härra Maasik oli ajaloo ja
loodusloo  õpetaja, matemaatika ja
füüsika õpetaja oli Sõbin, kes õppis edasi Tartu Ülikoolis. Hiljem oli
koolijuhatajaks Nikolai Kool, kes oli olnud Vabadussõjas ohvitser. Mu isa oli
koolis vanemate komitee esimees – koolivanem – ja hoolitses kooli heaolu eest.

Kool jättis mulle palju häid mälestusi
õppetöö, spordi (jalgpall), aga ka ekskursioonidega. Õppimine läks hästi.
Järelõppima või kinni-istuma ei jäänud ma kordagi. Lõpetasin kooli heade
hinnetega. Oli tekkinud huvi edasi õppida. Hugo Treffneri gümnaasium oli meie
perekonnas tuntud, kodus oli Hugo Treffneri pilt ja palju fotosid kooli elust
ja õpilastest, nende hulgas minu ristiisast, kes oli hiljem Treffneris õpetaja.

Veel kooliajast

Algkoolist on mitu õpilast, head sõpra,
meelde jäänud. Istusin ühes pingis Eduard Koogiga, kellest on saanud luuletaja.
Mõne õpilasega käisime ühist kooliteed. Koduteel vahest maadlesime, jooksime ja
võistlesime. Võistlesime ka õppimises. Koolimaja-loss oli meie kodust kolme ja
poole kilomeetri kaugusel. Seda teed tuli käia iga päev. Talvel juhtus mõnikord,
et mõni hea mees kutsus oma reele. Oli hea ja meeldiv sõita lumisel talveteel.

Koolis antud ülesanded tuli kodus hästi
ette valmistada. Vaba aega ei olnud. Nädalalõppudel sai vahel suusatada. Minu
esimesed suusad olid Soome professori Lauri Kettuneni suusad. Ta elas meie
kodus ja uuris Kodavere kihelkonnas Kodavere murrakut. Talvel liikus ta tihti
suuskadega, külastades inimesi, kes andsid talle vastavaid andmeid keelemurde
küsimustes. Uisusporti harrastasin vähem. Olid uisud, aga ei olnud jäävälja. Jõejääl
uisutades kukkusin kord läbi jää. Sain välja, olin märg, riided külmusid
kõvaks.

Kooli ja kiriku suhetest ei ole midagi
meelde jäänud. Peakirik, Kodavere kirik, oli kodust 12 km eemal, harva käidi
kirikus. Abikirik Alatskivil oli meile lähemal. Seal ei olnud igal pühapäeval
jumalateenistust. Pühapäeval luges isa jutluse õpetaja Hurda või Eiseni
jutluseraamatust. Kodavere õpetaja oli varasemal ajal Voss, hiljem Valter
Mickwitz, minu ajal Eisenschmidt ja (Beifeldt) Põldma, kelle juures olin
leeris. Vanaema tundis väga hästi piiblit ja oskas seletada piiblilugusid. Oli
ustav kirikuskäija. Õpingud Hugo Treffneri gümnaasiumis

Pärast algkooli lõpetamist oli
endastmõistetav, et lähen edasi õppima. Hugo Treffneri gümnaasium oli meie
kodus tuttav vanaisale isa venna ja isa kaudu. Hugo Treffner oli  mõnigi kord külastanud  vanaisa. Nõnda ei olnud mul palju valikut.
Viisin algkooli lõputunnistuse Hugo Treffneri gümnaasiumi kantseleisse härra
Taubelile. Mind võeti Treffneri õpilaseks. Suvel läksid isa ja ema Tartusse
mulle korterit või pansioni otsima ja leidsid selle Emajõe äärest Kalda
tänavalt. Seal pansionis olid peale minu kaks üliõpilast, kaks
tehnikagümnaasiumi õpilast. Kodust toodi toiduained, millest pansioni perenaine
valmistas söögi. Aasta hiljem tuli pansioni minu tädipoeg Hugo Lübek ja
Järvamaalt Johannes Waldmann, mõlemad treffneristid.

Oli 1926. aasta sügis. Suur vana koolihoone
asus Rüütli tänaval. Mu klass oli uksest sisse minnes pahemat kätt esimene
ruum. Klassis oli 42 õpilast. Klassika- ja humanitaarharu õpilased olid koos.
Klassijuhataja oli ladina keele õpetaja Joh. Tiideman, geograafiaõpetaja
Tasase, ajalooõpetaja Laar, eesti keele õpetaja Adams, matemaatika õpetaja
Alaots, saksa keele õpetaja Schönberg, filosoofiaõpetaja Treiman, joonestamisõpetaja
Ole, võimlemisõpetaja Hintsu, käsitööõpetaja Valmer. Lõpuklassidele andis prl
Elisabeth Sell saksa keelt. Direktor Konstantin Treffner õpetas matemaatikat ja
algebrat, looduslugu Sinitman, ajalugu Laar, füüsikat Erleman ja matemaatikat
Schmidt, eesti keelt Juhan Veski ja Arnold Kask. Iga õpetaja jättis õpilastesse
oma individuaalse mõju.

Õpilaste isetegevuseks oli õpilasühing ja
mitu algorganisatsiooni: spordiring, hõimuring, usulis-eetiline ring.
Hõimuringis peeti loenguid soome-ugri rahvaste kultuurist ja õpiti soome keelt.
Usulis-eetiline ring korraldas kord nädalas koolipalvusi. Palvusi peeti saalis.
Palvet pidasid tavaliselt lõpuklasside õpilased, kes olid huvitatud
teoloogiast. Puldi kohal saali seinal olid Vabadussõjas langenud kooliõpilaste
nimed ja nende all ladinakeelne lause «Dulce et decorum est pro patria mori».
(Väärikas ja austav on surra isamaa eest. Horatio.)

Saali koguneti erilisi koosolekuid pidama,
mälestuspäevi tähistama, aga ka tavalist informatsiooni ja instruktsiooni
kuulama. Nõuded õppetaseme ja distsipliini suhtes olid kõrged ja ranged. Osa
õpetajaid nagu Johannes Veski, Arnold Kask, Treiman olid Tartu Ülikooli
professorid.

Koolil oli tähtis koht Eesti kultuuri
ajaloos.  Rõhutati mineviku saavutusi ja
seati kõrged eesmärgid tulevikuks. Lõpuklassis oli mu ülesandeks järele aidata
Treffneri algkooli õpilasi, kes olid õppimises maha jäänud kas haiguse või
halva edasijõudmise tõttu.

(Järgneb.)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)