Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eduard Samuel Linnu mälestused 2.

18.01.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Kultuurilooline Alatskivi

Laane talu oli looduslikult ilusal
maastikul, läänes asus noor kasemets, mis suvel oli puravikurikas. Metsatee
viis Alatskivi mõisa, läheduses oli muistne linnamägi ja Kalevipoja säng (vanad
kindlused) ja suur uhke Alatskivi loss. Eesti iseseisvuse ajal oli lossis
Alatskivi kõrgem algkool. Minu algkool. Meie talust idas laius kuulus nõmm,
millest laulab kirjanik Juhan Liiv: «kask kuldkollane, mänd heleroheline – siit
algab nõmmetee». Nõmme taga kohises suur ja võimas Peipsi järv. Talvel pakasega
paukus jää, suvel meelitasid ilusad supelrannad.

Mu algkooli pinginaaber koolivend Eduard
Kook kirjutab ühes oma laulus:

Siin Alatskivi väljadel me esiisa kündis

Näed Naelavere küla? Sääl su vanaisa
sündis

Vaks eemal Oja talu maad ja Juhan Liivi
vari

Näed Lahe järve, Peipsi vett. Oi
sädelust ja sina

Mets varjab Peipsit tükati veel sünge
valvurina

Siin oli mõis, sovhoos on nüüd. Uus
sisu, vanad hooned

Uus lubi lossi palge pääl, kuid all on
tuntud jooned

Me rahva väsimatu vaim, ta kannatus ja
higi,

mis lossid üles ehitas, jäi ise mulle
ligi.

Siin kalmistul nüüd puhkavad me esiisad
põrmus

Neilt jõu veel saavad põlispuud ja
hauahaljus õrnust.

Oh, esiisad, mulla all, teil olgu uni
õnnis.

Paar peotäit lilli saavad meilt ka Liiv
ja Laksi Tõnis.

Juhan Liivi haud ja hauasammas on Alatskivi
surnuaial. Liiviga oli palju kokkupuutumist minu isa õemehel Friedrich
Kärneril, kelle talu oli Liivi Oja talu naabruses. Liiv elas ka mõnda aega
Kärnerite juures ja kirjutas seal oma laule. Samuti on Alatskivi kalmistul
Laksi Tõnise põrm, talle on püstitatud seal mälestussammas.

Oli vana Laksi Tõnis, taluperemees.

Eluaeg ta mõisat teenis palehigi sees.

Raskes elus ohkas tema:

millal saab küll ka meie lugu paranema,
saab meil pärismaa?

Luuletaja Weitzenberg on kirjutanud laulu
«Tõnis Laks ehk Eestlaste isamaa», kus ta kirjeldab tabavalt talurahva elu.

Alatskivi vald ja Kodavere kihelkond olid
ärksad ning kultuuritahtelised. Kodavere keelemurre paistis silma oma
õ-häälikuga. Soome professor Lauri Kettunen uuris Kodavere murret ja elas meie
juures. Talvel kasutas liikumiseks suuski. Need jättis pärast mulle. Kuigi
Alatskivi vald ei olnud majanduslikult rikas, ei olnud ta kultuuriliselt
viimasel kohal. Kitsastes oludes säilitasid inimesed eneseväärikuse, püüde
parema poole.

Ka Laane talu põllud olid liivased, kuid
andsid hoolsa tööga rahuldava saagi.

Laane talu idaserval oli Joonase popsikoht,
läänes Vainu popsikoht ja lõuna äärel Latiku. Popsid tegid suvel päevi,
ketrasid villa ja lina lõngadeks. Nendel oli oma lehm, siga või mõni muu loom.

Minu sünd

Sündisin Suurel Neljapäeval, 7. aprillil
vana kalendri järgi, 20. aprillil 1911. a uue kalendri järgi. Ristis köster
Paukam. Oli hädaristimine, kuna olin haige.

Minu esimesed mälestused lähevad tagasi
1914. aasta augustisse. Ühel pealelõunal sõitsid vanemad Kärneritele külla.
Rupsi teel sõitis meie ees paar meest töövankril. Üks nendest oli püsti, vehkis
kätega ja laulis mingit laulu. Esimene maailmasõda oli alanud. Mobilisatsioon
oli välja kuulutatud. Meeste meeleolu oli sellest mõjutatud. Küllap meelerahuks
lauldi ja karjuti.

Teine varajane mälestus on umbes samast
ajast. Vanaisa oli isale kinkinud ilusa noore halli hobuse. Isa tõstis mind
kord hobuse selga. See oli minu esimene ratsutamine. Ma vist kartsin. Hobune
rekvireeriti sõtta, isa mobiliseeriti. Sõda oli ulatunud ka meie perre. Olime emaga
kahekesi. Popsid aitasid tööd teha. Kuulsime sõjajutte ja lootsime, et isa
tuleb tagasi. Sõja lõppedes tuli isa tervena tagasi. Ta kuulus rühmaülemana
kohalikku Kaitseliitu.

Sõjamälestus lapsepõlvest: olin
kuueaastane. Sõitsime Kärneri Friedriku matusele. Kommunistid olid tema tapnud
Tartus krediitkassa keldris. See oli massimõrv, kus hukati mitu eesti avaliku
elu tegelast, teiste hulgas Tartu Ülikooli koguduse õpetaja Gotthilft Traugott
Hahn. Oli Vabadussõda. Kooliõpilasena võttis 
Vabadussõjast osa Voldemar Lind, minu lellepoeg. Ta sai surmavalt
haavata Lätimaal Marienburgi all. Kui sõda lõppes, oli kõigil rõõm suur, eriti
Voldemari isal Kaarlil. Ta poja sõdurisurm ei olnud asjata. Eesti sai vabaks ja
iseseisvaks.

Esimesed koolisammud

Sõjajärgsel sügisel viis ema mind Lahepere
külakooli. Õppetöö ei olnud veel alanud. Minu, eelkooliealise poisi teadmisi
kontrollis koolipreili Kanasaar. Mul oli oma aabits (Kodavere murdes uavits).
Olin õppinud tähed selgeks ja vist olin lugenud mõne peatüki. Õpetaja laskis
mul lugeda esimesest peatükist, kuidas hommikul vara päikesekiir äratab linnud,
ka kuke, kes laulab ja äratab inimese unest. Lugemine läks ladusalt. Sain
õpetajalt kiita. Ema ütles: «Julge pealehakkamine on pool võitu.»

(Järgneb.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)