Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Eduard Salumäe järeltulijad tulid kokku

17.06.2015 | | Rubriik: Persoon minevikust

Johanna ja Eduard Salumäe hauale Tartu Maarja kalmistul kogunes mitu põlvkonda järeltulijaid oma peredega. Fotole on jäänud poeg Ivar-Jaak Salumäe (vasakult), tütrepoeg Peeter Paenurm ja tema poeg Jaagup Martin. Liina Raudvassar

Tartu Pauluse kirikus keskpäevapalvusel mälestati 13. juunil õpetaja Eduard Salumäed (1919–1985), kelle 30. surma-aastapäeva puhul olid kokku tulnud Salumäede järeltulijad.

Mälestuspäeval oli altaris kaks piiskoppi mustas luterokis: Joel Luhamets ja Tiit Salumäe. Eduard Salumäe lapsi tervitades nimetas piiskop Luhamets, et teeb seda kirikus, mille altari ees andsid kord laulatustõotuse Eduard ja Johanna Salumäe. «Taas on kirik nii, nagu oli siis,» jagas piiskop rõõmu kirikusaali äsjasest ennistamisest. Rõhutades Eduard Salumäe autoriteeti noorematele ametikaaslastele, toonitas Joel Luhamets, et «teeb jätkuvalt kõike vaimulikuna nii, nagu õpetas kord Eduard ja hiljem tema poeg Ivar-Jaak Salumäe».

Lauldi vanemate usust
Piiskop Salumäe nimetas altarikõnes, et laseb «täna isal kõnelda», ja refereeris jutlust külvajast 1999 ilmunud jutlusteraamatust «Täna ma istutan õunapuu».
Ühislaulmiseks olid valitud laulud Eduard Salumäe rikkalikust tõlkevaramust. Muusikaliselt astusid üles pere lastekoor ja pillikoor, võimsalt kõlas perekoori esituses «Veel elab vanemate usk».
Pärast kiriklikku osa siirduti Maarja kalmistule Johanna ja Eduard Salumäe hauale, mis on hästi äratuntav massiivse hauatähise järgi, millele on graveeritud kiriku kujutis ja tekst «Tänulikult Kuusalu koguduselt». Haual süütasid küünla lapsed Rutt, Ivar-Jaak, Ester, Lea ja Tiit. Perekoor laulis esivanemate mälestuseks.
Pärast lõunat naasis ligi poolsada inimest Pauluse kirikusse konverentsile, kus kõlanud ettekanded tutvustasid Eduard Salumäed erinevatest vaatekohtadest. Näiteks tutvustas tema tehnikahuvi ning rääkis lahti nõukogudeaegse vaimuliku töövaldkonnad peres sirgunud Mart Salumäe, kes teenib Kanada eestlasi ega saanud Tartusse mälestuspäevale sõita. Tema ettekanne loeti ette.
Ivar-Jaak Salumäe kõneles oma isa siseheitlustest ja veendumustest vaimulikutöös. Peeter Paenurm käsitles vanaisa elust perioodi, millest üksikasjad pole veel lõpuni selged. Arhiivimaterjalidele toetudes andis ta ülevaate Salumäe tegevusest II maailmasõja ajal nii Eestis kui soomepoisina Soomes, samuti Soomest naastes Saksa sõjaväes.

Esimene alba kandja
Tiit Salumäe ilmestas oma juttu väljavõtetega konsistooriumi arhiivis paiknevatest toimikutest, muu hulgas refereeris ta Eduard Salumäe huvitavalt mitmekihilist kirjavahetust tollase kirikuvalitsusega ning peapiiskopiga. Tuntud oma uutmismeele poolest, oli Salumäel pahatihti kirikuvalitsusega «ütlemist».
EELK ajalukku läheb ta näiteks kui esimene pastor, kes kandis jumalateenistusel vaimulikurüüna Soomest kingituseks saadud valget albat. Sündis see Kuusalu kiriku 1971. aasta jõuluteenistusel ja äratas suurt ülekirikulist tähelepanu ning paraku ka kirikuvalitsuse pahameelt. Viimase väljenduseks sai Eduard Salumäe konsistooriumilt hoiatuse «ebatavalise vaimulikurüü» kandmise eest.
Hoiatuse koos soovitusega loobuda edaspidi taolistest «eksperimentidest» sai lisaks Eduard Salumäele veel õpetaja Elmar Salumaa. Tiit Salumäe hinnangul kajastas toonane refleksioon tegelikult julgeoleku nördimust, kes nägi uue kutserõivastuse kasutussevõtmises ohtu ateistlikule ideoloogiale, kus vaimuliku kuvand oli seotud musta kui süngust ning vaimupimedust väljendava värviga.
Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)