Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Eduard Profittlich: Mu elu ja kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses

13.12.2017 | | Rubriik: Persoon minevikust

Eduard Profittlich (1890–1942).

Viimastel aastatel kohtame maailmas aset leidvate sündmuste valguses tihti sõna ”märter”. Märtreid ehk veretunnistajaid, kes on usu nimel surnud, ei elanud ainult kristluse esimestel sajanditel, vaid viimasest paarist sajandist teame märtreid, kes on oma elu andnud just nimelt usu nimel ning hukkunud julma kohtlemise läbi. Paavst Franciscus on korduvalt märkinud, et tänapäeval pole sugugi vähem märtreid, kui oli esimestel sajanditel. Ka XXI sajandil teame mitmeid inimesi, kes on surma läinud oma usu eest. Viimati hukkus terroristide julma mõrva läbi prantsuse vaimulik isa Jaques Hamel püha missa lõpuõnnistuse ajal Saint-Etienne-du-Rouvrays Prantsusmaal juulis 2016.

Eestis roomakatoliku kirikus uuritakse põhjalikult peapiiskop Eduard Profittlichi (1890–1942) elulugu, vaimulikutööd ja märterlust ning oodatakse piiskopkondliku faasi lõppu 2018. aastal, et seejärel kogu ametlik uurimisdokumentatsioon saata Rooma. Seal järgneb põhjalik Rooma faasi teadustöö pühakute kongregatsioonis, et põhjalikult uurida isa Eduardi pühaduse mainet ning märterluse müsteeriumi, mis kulmineerub õndsakskuulutamise ettepaneku tegemisega paavstile.
Peapiiskop Eduard Profittlich, saksa vaimulik, jesuiit, sai teenida Eestis veidi üle 10 aasta – alguses kogudusevaimulikuna (1930), siis administraatorina (1931) ja lõpuks piiskopina (1936). Ta suri Kirovi vanglas 1942. aasta külmal veebruarikuul. Isa Eduard pärines talupojaperest ja sündis kümnelapselise pere kaheksanda lapsena.
Oma venna jälgedes huvitus ta juba noorelt preestrikutsumusest ja 1913. a sai temast noviits Heerenbergis, kust pärast lõpetamist siirdus noor Profittlich Valkenbergi jesuiitide kõrgkooli. Alamdiakoniks pühitseti ta Trieri toomkirikus aastal 1916. Aastal 1922, kui ta pühitseti ka diakoniks ja preestriks, sõitis Profittlich õpingute jätkamiseks Krakówisse, kus talle anti aasta hiljem doktorikraad filosoofias ja 1924 sai temast teoloogiadoktor.
Tema põhiliseks uurimissuunaks oli dogmaatika ja kirikulugu. Profittlich määrati rahvamisjonäriks, eksortsistiks ja jutlustajaks Opolesse, kus ta teenis 1928. aasta märtsini (Klinke, L. Peapiiskop Eduard Profittlich. Elu ja saatus. – Akadeemia 2-2002: 289). Sealt kutsuti ta 9. märtsil 1928 Hamburgi ning temast sai Püha Ansgari kiriku kaplan eriülesandega poolakate hingehoolde alal. Jee­suse Seltsi Hamburgi osakonnas andis ta aga 2. veebruaril 1930 ka igavese tõotuse.

Profittlichi intensiivne töö ja panus inimeste hüvanguks, mida niihästi Hamburgis kui varem Opoles oli kõrgelt hinnatud, eelkõige aga tema kogemus poolakate hingehoolde alal, olid tähtsal kohal põhjuste hulgas, miks tolleaegne apostellik administraator Eestis, peapiiskop Antonio Zecchini (1864–1935) kutsus Profittlichi 4. detsembril 1930 Tallinna Püha Peetruse ja Pauluse koguduse preestriks.
Profittlichist sai 1936. a esimene katoliku piiskop Eestis. Ta tõi katoliku kirikusse palju uuendusi, tegeles hingehoiuga ja püüdis siin tugevdada katoliiklust (Salo, V. Eduard Profittlich Eestis 1930–1941. Maarjamaa 2011, nr 2 (133): 1). Profittlichi ajal toimus palju ristimisi ja mitmed inimesed teistest konfessioonidest liitusid roomakatoliku kirikuga. Kui 1930. aastal oli Eestis ainult kolm kogudust 2 vaimulikuga, siis 1939. aastal oli kümme kogudust 14 vaimulikuga, peale nende veel 5 orduvenda ja 15 nunna (Salo, V. Eduard Profittlich Eestis 1930–1941. Maarjamaa 2011, nr 2 (133): 2).
Ta arendas ja toetas eestikeelse katoliku kirjanduse väljaandmist ning püüdis kirikut muuta avatumaks ja eestlastele lähedasemaks. Kirik toimis ühtse perekonnana kuni Teise maailmasõja alguseni. Need, kes Profittlichi tundsid, hindasid teda heaks karjaseks, kelle nõu ja tuge käisid otsimas paljud mittekatoliiklased ning isegi ateistid. Eriti hinnati tema võimet oma vestluskaaslase probleeme tõsiselt võtta ja neisse süveneda (Salo, V. Eduard Profittlich Eestis 1930–1941. Maarjamaa 2011, nr 2 (133): 2).
Tema jaoks oli oluline sage, igapäevane armulaua pühitsemine ja ta tõi Eesti katoliku kirikusse erinevaid pühendumisi (nt pühendumine Jeesuse pühimale südamele). Ta palvetas innukalt ja lootusrikkalt ning õpetas ka kirikuliikmetele erinevaid palvevorme. Erilist tähelepanu osutas Profittlich preestrite järelkasvule, et Eesti saaks eestlastest roomakatoliku vaimulikke.

Sõja alguses oli Profittlichil võimalus sõita Saksamaale, kuid ta palus enne Tema Pühaduselt paavst Pius XII selleks otsust. Viimane andis täieliku otsustusvabaduse piiskop Profittlichile. Olles kuulekas pühale isale, jäi ta Eestisse.
Profittlich arreteeriti 27. juunil 1941. Enne seda oli ta jumalagajätukirjas sugulastele kirjutanud: „On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. Ning ma pean ütlema, et selle otsuse langetamiseks oli vaja küll mõni nädal ettevalmistust, kuid see ei sündinud hirmus ja kartuses, vaid hoopis suure rõõmuga [---]. Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga. Ja siis läheb kõik hästi. Ning mu elu ja kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus.”
Oma viimases kirjas õdedele-vendadele ja sugulastele palus Eduard Profittlich veel kord, et nad tema eest palvetaksid, „et Jumala arm mind ka edaspidi saatma jääks, nii et ma võiksin kõiges, mis mul ees seisab, oma pühale elukutsele ja kohustusele truuks jääda ja Kristuse ning tema riigi eest kogu oma elujõu, ning kui see on tema püha tahe, ka oma elu ohverdada“. Ta lisas veel: „See oleks kauneim lõpp mu elule.” (Kiriku Elu, nr 7 (10), 1990, lk 16)

Eduard Profittlich mõisteti surma 21. novembril Kirovis. Põhjuseks toodi, et ta olevat jumalateenistustel teinud nõukogudevastast agitatsiooni. Tal oli võimalus esitada ka apellatsioon, mida Profittlich ka tegi, väites, et ta ei ole õhutanud rahvast vihkama nõukogude võimu. Surmaotsuses oli määratud ka viis aastat laagritööd mõnes töö- ja paranduslaagris enne mahalaskmist. Kuid Kirovi vangla ränkrasked tingimused, eriti 1941. ja 1942. a karmidel talvedel, võtsid peapiiskopi elu enne, kui otsus täide viidi.
Sellise surma tõttu kinnitab kirik oma vennad ja õed märtristaatusesse. Neid ei kuulutata õndsaks mitte nende tegevuse eeskuju või märtrikangelaslikkuse tõttu, vaid nad oleks õndsad Issandas, elades palgest palgesse Kristusega ning olles meie eestkostjaks Jumala juures. Olgu siinkohal märgitud, et märtrisurma surnud inimestele ei ole vaja omistada meditsiinilise imeteo olemasolu. Kuid pühakuks kuulutamisel on pühakukandidaadil vajalik vähemalt kahe imeteo olemasolu.
Vastav komisjon Püha Tooli juures uurib, et tõesti imeline tervenemine on toimunud palvetamise tulemusena; õndsal-märtril ei ole vaja imetegu, sest ta on juba oma eluga veretunnistaja Kristuses. Näiteks ema Teresa eeskostepalvete tulemusena on talle omistatud kaks imetegu, mille tõttu kirik lõpuks nimetas õndsa Teresa pühaks (5. september 2016). Leedu sai 25. juunil 2016 õndsa – märtri Teofiliuse, kes oli nõukogude režiimi ohver.
Eesti ei unusta meie rahva ja kiriku saatust kõige keerulisemal ajal riigi ajaloos jaganud peapiiskop Profittlichi kannatusi ja märtrisurma.
Marge-Marie Paas

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)