Edgar Hark, mees käänulise eluteega

Täna möödub 100 aastat peapiiskop Edgar Hargi sünnist.

Edgar Hargi ordinatsioonijärgne kogudus oli Mustvee, kus ta teenis 1936.–1954. aastani, sõja-aastad välja arvatud. Sama kogudust on 45 aastat teeninud titulaarpraost Eenok Haamer. «Tunnen vastutust Edgar Hargi mälestuse eest,» ütleb ta ja jagab Eesti Kiriku lugejatele meenutusi peapiiskop Hargist.

Mustvee rahvas olid oodanud 56 aastat oma õpetajat (kirik pühitseti 1880). Hargi olekust, kui ta Mustvees käis, igal aastal vähemalt korra, sain aru, et Mustvee aeg oli ta elu kõige õnnelikum. Kuid ka Mustvees ei puudunud rasked katsumused. 1939. aasta maikuu 11. päeval süttis kirik põlema. Töömehed olid uut katust tehes suitsetamisel hooletud. Ainult müürid jäid kirikust järele.
Oma mälestustes räägib käärkambri kaudu kirikusse läinud õpetaja Hark: «Kirikus olles ruttasin kantslisse, et veel viimast korda ülevalt vaadatuna näha kirikut. Lae peal juba kõik pragises ja mitmelt poolt lõi leeke välja. Samuti kukkus ka juba põrandale põlevaid tukke. Oli äärmiselt valus kõike seda näha. Seisin viimast korda selle kiriku kantslis.» Juba sama aasta jõululaupäeva hommikul pühitses õpetaja Edgar Hark kiriku esialgseks kasutamiseks.
Tema peale ei ole sõja-aastate pärast vaadatud just kõige parema pilguga. Ta pole jätnud jälge oma suhtumisest sellesse aega. Siiski sealt alt nagu kostuks midagi, mis jäi välja ütlemata. Teda peeti punaseks piiskopiks ja temasse suhtuti halvustavalt.
Hark oli pärast eelmise peapiiskopi surma (Alfred Tooming – toim) tema järglaseks pandud. Teda rõhus väga ning vaevas talle külge kleebitud punase piiskopi maine. Moskvas rahukonverentsil temaga samas toas koos elades nägin äkki päris teistsugust meest.
1977. a käis väga äge aktsioon luteri kiriku likvideerimiseks. Olen aru saanud, et eelmine peapiiskop ei suutnud seda takistada. Kui Hark sai juhtpositsiooni, siis pani ta selle protsessi seisma. Ta käitus nagu nõukogude ohvitser, kes vastuvaidlemist ei salli.
Olen küsinud, miks läks ta kuulekalt kaasa 1941. aastal? Mul on tunne, et see oli Jumala tee tema jaoks. Ta pidi väga raskel ajal olema see, kes eesti rahvale teeb teene, et selle rahva kirik alles jääks. Olen veendunud, et meie rahva püsimine või langemine oleneb selle kiriku püsimisest või langemisest.
Pean ütlema, et Edgar Hark oli sirgjooneline ja aus mees, mõnikord küll ehmatavalt järsk ning järeleandmatu, mis pani ta aususes ja sirgjoonelisuses kahtlema. Ent ta ei saanud avaldada, kuidas tolleaegsed repressiivorganid temaga ümber käisid, millist käitumist talt nõuti ja mida ta hinges tundis. Ta tegutses end säästmata ja ei saanud endale lubada nõrkushetki. See võitlus pidi olema väga raske.
Minu suur lugupidamine kuulub mu eelkäijale. Mind on ta mitmel korral käest haaranud ja toetanud, kuid mõnel korral ka väga valusalt nuhelnud ja ma ei saanudki aru, mispärast ta seda tegi. Siiski ei saa ma teda unustada. Ainult Jumal oskab hinnata õigesti tema nii vastuolulisena tundunud olemust.

Eenok Haamer