Edasilükkamatud ümber­korraldused EELKs

23.04.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Kirikus on muutuste aeg. Kõrvuti liturgia uuendustega on konsistooriumi otsusega kardinaalselt muudetud palgatoetuskassa jaotuspõhimõtteid. Üle on mindud valikulisele toetuste maksmisele vaimuliku töötegija avalduse alusel. Alustatud on teenistuslepingute sõlmimisega ja selle olemasolu on eelduseks palgatoetuse saamisel. Põhimõttelisi muudatusi vajavad ka maksu- ja halduskorraldus. Kaks viimast on omavahel tihedalt seotud ning uuendused nendes valdkondades tuleb läbi viia üheaegselt ja teineteisest sõltuvalt.

EELK maksusüsteem on püsinud muutmatuna pikemat aega ning iga-aastane maksumäärade kasv krooni-kahe võrra ei ole tähendanud sisulisi muutusi. Enamik koguduseliikmeid ei tea oma koguduse üldkiriklikest maksukohustustest ja selle üksikasjadest ning teisalt on levinud väärarusaamad selle kohta, kuidas konsistoorium kui maksukoguja maksuraha kasutab.
Milline on siis tegelik olukord? Kogudustele laekus tulu 2007. aastal 100,6 mln krooni ning samavõrra oli jooksval aastal ka kulutusi. Neid kulutusi, millest on maha arvatud investeeringud ja jooksvad kulud kinnisvarale, oli 70,6 mln krooni eest.
Maksukohustused jagunevad kaheks: kirikusisesed maksud ja riigimaksud. Nendest esimese moodustavad kiriku- ja solidaarsuskassa maks konsistooriumile, mida 2007. aastal tasuti vastavalt 846 300 ja 572 900 krooni, ning praostkonnakassa maks, mida kogudused maksid 388 400 krooni. Riigimakse tasuti 6,68 mln krooni. Maksude osakaal kulude kogusummast seega 7,7%, sh kirikusiseste maksude osakaal ainult 1,65%. Samad näitajaid ilma kulutusteta kinnisvarale on vastavalt 12,0% ja 2,6%.
Mida need suhtarvud näitavad? Esmajärjekorras seda, et koguduste maksukoormus on väga väike ning samaväärne on ka nende panus kiriku terviklikkuse ja ühtsuse hüvanguks. Riigimaksude osas iseloomustab see arv töötegijate vähesust ja madalat palgataset, kirikusiseste maksude puhul aga tõelist maksuparadiisi koguduste jaoks. Kui siia lisada veel, et 2007. aastal konsistooriumile laekunud solidaarsuskassa maks summas 572 888 krooni maksti tegelikult enam kui viiekordses määras (2 910 000 krooni) otse kogudustele tagasi ning kirikukassa maksu 846 300 krooni laekumine moodustas konsistooriumi kogueelarvest 7,6% ja kantselei ülalpidamise eelarvest 27,7%, siis tunduvad tõeliselt absurdsed mõningate koguduste juhtide väited, et nemad nuumavad konsistooriumi ning konsistoorium on kohustatud vaimulikele palka maksma.
Lisaks otsestele tagasimaksetele saavad kogudused teisigi konsistooriumi poolt vahendatavaid toetusi meie välispartneritelt. Konsistoorium maksab märkimisväärseid summasid allasutuste, kes oma põhitegevusega toetavad kogudusi, eelarvetesse.
Vanad kiriklikud traditsioonid on taasiseseisvumise järel pea peale pööratud ning kiriku ühtsus (solidaarsus) muutunud pea olematuks. Praegune maksude kogumise ja kasutamise süsteem ei ole eesmärgistatud ning tema seotus palgakorraldusega tegelikult peaaegu puudub. Olen seisukohal, et oleks vajalik teha ka põhimõttelisi muudatusi. Kui me tahame, et palgatoetuste kassa tegevus muutuks efektiivsemaks, tuleb suurendada ühtsust ning panustada keskkassasse maksude näol kordades enam. Selleks aastaks konsistooriumi otsusega kehtestatud nn miinimumpalk täiskoha puhul 6525 krooni kuus on tegelikult eilne päev ning sellega uusi ja häid vaimulikke töötegijaid kirikusse ei tõmba.
Kui suur peaks olema kirikusisene maksukoormus? Kindlasti suurem kui 2,65% kulude üldarvust, millest on maha arvutatud kulutused kinnisvarale. Tundub, et igati normaalne oleks 10%, kuid kuidas selleni jõuda? Vaesemad peavad seda üle jõu käivaks ja rikkamad ülekohtuseks. Tähendab see praeguse maksumaksjate arvu juures ja mullust koguduste üldkulu arvestades umbes 175kroonist maksu iga annetajaliikme kohta. Optimistlik, aga lähema nelja-viie aasta eesmärgina on see realiseeritav.
Maksukorraldus on otseselt seotud ka halduskorraldusega, mis samuti ootab muudatusi. Tuleb ükskord jõuda otsustamiseni, kas praostkonnad või piiskopkonnad. EELK ei ole nii suur, et mõlemat struktuuri paralleelselt kinni maksta. Valitsejaid (on need siis praostid või piiskopid) tuleb maksukorraldusega üleval pidada. On selgemast selgem, et mida vähem neid on, seda väiksem saab olema koguduste üldine maksukoormus ning rohkem on potentsiaali kiriku terviklikkusele ja ühistele üldkiriklikele ettevõtmistele.
Tõsiselt tuleb üle vaadata tegevusvaldkonnad ja otsustada prioriteedid ning rakendada töötegijad nende elluviimisele. Otsustavalt tuleb vähendada kirikusisest bürokraatiat ja aruandlust. Senisest enam tuleb rakendada projektipõhist töötegemist, kus on püstitatud konkreetsed eesmärgid ja tähtajad ning realiseerimine on ressurssidega tagatud.
Territoriaalse halduse korraldamine praostide või piiskoppide poolt peab jääma väljapoole konsistooriumi ning sellel tasandil tuleb teostada ka maksukorraldus. Konsistooriumile maksmine piirduks sellisel juhul ainult kirikukassa maksumääraga, see kindlustaks peapiiskopi ülalpidamise, mis on läbi aegade olnud koguduste püha kohustus. Praeguse ligikaudu 40 000 maksumaksja puhul oleks see kõiki otseseid ja kaudseid ülalpidamiskulusid arvestades umbes 12,5–13 krooni iga maksumaksja kohta.
Kindlasti on maksu- ja haldusküsimustele ka teisi lahendusvariante ja arenguteid, kuid eelkõige tuleb meil oma valikutes lähtuda tõsiasjast, et EELK liikmeskond on viimasel kümnel aastal kahanenud ning meie ressursid on piiratud. Välispartnerite toetused vähenevad ning tekkinud augud ja elukalliduse kasvu korvavad konsistooriumi kinnisvaraprojektide uued rahavood. Rahavoogude ülejääki, mida võiks koguduste vahel jagada, tekkimas ei ole.

 

Mati Maanas,
kantsler

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)