Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ebamugavatest asjadest rääkimine

12.02.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Kui Tartu ülikooli rektor Jaak Aaviksoo 5. veebruari Eesti Päevalehe artiklis «Valimiste rahvuslik ajupesu» kirjutas, et lähenevatel Riigikogu valimistel hakkavad põhiküsimuseks kujunema riigi arengu seisukohalt teisejärgulised või siis populistlikud probleemid, siis ei süvenenud ma sellesse mõttesse eriti. Alles viimase aja sündmustele tagasi vaadates tõdesin, et rektor oli olnud täpne ja kriitiline nagu alati.
Eriti terava kontrastina mõjub valimiskampaania üldsõnalisus ja negativism võrreldes möödunud nädala algul surnud Eesti aatelisuse ühe eeskuju professor Aino Järvesoo mõtetega.
Peaaegu kõik järelehüüded ja mälestusartiklid kinnitasid, et professor Aino Järvesoo oli pisut pettunud paljude poliitikute kõlavatest lubadustest. Möödunud aasta septembris kommenteeris ta tema enda organiseeritud demograafiafoorumil «Viimane eestlane» esinenud poliitikute ettekandeid: «Ma palusin rääkida, milline on erakondade programm rahva hääbumise peatamiseks, nemad aga rääkisid ei tea mida. Teemast täiesti mööda.» Meie rahvuse säilimise ülioluline teema muutus ettekandjate käsitluses formaalseks ja üldsõnaliseks.
Tõsi, paljude erakondade valimisreklaamis pööratakse suurt tähelepanu emadele ja lastele. Aga praktilises mõttes pole neil Aino Järvesoole, kes aitas siia ilma sündida umbes 150 lapsel, midagi kõrvale panna. On vahel lausa kahju, et meil protestantlikus kultuuriruumis pühakutega nii vähe tegemist on, Aino Järvesoo sobiks just nende sekka. Meeles suudame aga seda aatelist ja avara hingega eesti naist kindlasti pidada.
Aino Järvesoo ei kartnud avalikult ja otsekoheselt rääkida ebameeldivatest ning ebamugavatest probleemidest, oma heategudest ta aga pigem vaikis. Kahjuks käib reaalne poliitika praegu teistmoodi. Laupäeva hommikustest ajalehtedest võis lugeda, et Eesti on andnud oma toetuse USA sõjapoliitikale Iraagi suhtes. Valitsevad erakonnad ei ole vastavat teemat arutanud parlamendis, kõnelemata avalikust diskussioonist rahvaga.
Arvestades hiljutist avalikku arvamust – kaks kolmandikku Eestis küsitletutest olid Iraagi ründamise vastu – on valitsuse vaikimisele suunatud käitumine mõneti arusaadav, kuid kindlasti mitte andestatav. Rahvas on ära teeninud, et ka tõsistest asjadest avalikult valju häälega räägitakse, enne kui otsus vastu võetakse. Aino Järvesoo püha mälestuse kõrval on niisugune salajane suskimine eriti vastik.
Toomas Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)