Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Dramaatiline 14. juuni 1941

13.06.2012 | | Rubriik: Ühiskond

Pilistvere kivikangur meenutab eesti rahvale Siberisse küüditatud rahvuskaaslasi.<br />
Arhiiv

Vaevalt on ükski teine kuupäev dramaatilisel 20. sajandil jätnud eesti rahvale raskemini armistuva haava kui see valeva suveööga päev jaanikuul 71 aastat tagasi.

Tollane rahvapõlv sai tunda ka kaht maailmasõda ja kolme revolutsiooni tuhandete inimohvrite ja hävinud kodudega, kuid neid võeti kui paratamatuid loodusõnnetusi, kus pole otseseid süüdlasi ega süütuid.
Teisiti tuli 14. juuni 1941 – keset sulnist suve ja rahupõlve, millele oli ohvriks toodud maa iseseisvus, lastud sisse võõras vägi, mille toetusel upitati Toompeale ja kohalikesse omavalitsustesse nürimeelsed käsutäitjad. Rahu nimel oli end ohverdanud ka hallipäine president ja võiduka Vabadussõja ülemjuhataja.
Rahvas elas edasi lootuses, et nende ohvrite hinnaga hoiti ära sõda, milles Eesti pidanuks võitlema üksi sada korda suurema vaenlasega ja küsitavaks tulnuks mitte üksnes Eesti riigi, vaid kogu rahva olemasolu. Nüüd elati lootuses, et kasvavad pinged suurriikide vahel, eriti NSV Liidu täitmatu aplus, viivad nende omavahelise kokkupõrkeni, milles kurjategija saab teenitud karistuse ning laheneb ka Eesti ja teiste Vahe-Euroopa väikeriikide saatus.
Aasta jooksul oli siiski rahva hinge hakanud hiilima ka kahtlusi. Tsaariajast tuntud laisavõitu ja laamendava, aga olemuselt heasüdamliku venelase asemel tuli nüüd üle idapiiri umbusklik, kõiki kahtlustav ja tige rahvas. Jäljetult hakkasid kaduma Eesti avaliku elu tegelased, üha kasvas sõge ässitus kiriku, rikkama rahvakihi, endise riigikorra ja kõige eestiliku vastu.
Aga ikka veel lohutati ennast: selline ju on kord enamlaste poliitika, millele tuleb ka järsk lõpp nagu viimase revolutsiooni ajal.
Kuid enne saabus 14. juuni 1941. Lühikesel suveööl ja varastel hommikutundidel kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Nende hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast, 15 üle 80aastast rauka, vanim neist 87aastane. Enamik neist suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.
See oli juba otsene kuritegu senini vähem või rohkem tunnustatud inimsuse vastu, ja olid kuriteo süüdlased ning nende teadlikud või teadmatud käsilased.
Kui varem imestati, kuidas suutis Nõukogude valitsus kahekümne aastaga muuta venelase iseloomu, siis 14. juunil 1941 jahmatas eestlasi muutus, mis oli toimunud mõne kaasmaalasega ühe aasta jooksul. Küüditamises osales tuntud teatritegelane, kes hommikul praalis, et vedas öösel sõnnikut, «kodanlikku sõnnikut». Tuntud Võru haridustegelane tõi hommikul küüditatute rongile kimbu punaseid roose ja šokolaaditahvli – oma abikaasale. Kodukaitse esinaisena mõrvati ta aasta hiljem vangilaagris.
Kõik see tundus võimatuna veel eile, helge lähimineviku taustal, kust pärinesid need inimesed, nende usk, mõtted ja tõed. Tolle maailma lammutamine oli alanud Eesti riigi hävitamisega ja jätkus nüüd halastamatu järjekindlusega.
Vaenlane teadis, millest alata: kui rahval pole enam oma riiki, pole tal kelleltki nõuda ka algelisemaid inimõigusi. Nende hulka kuulub ka õigus kodumaale.
Valdur Raudvassar

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)