Esileht » Arvamused » Kolumn »

Doping kirikus

15.03.2019 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Kujutasin endale eelmisel nädalal ette Postimehe uudist: „Vaimulik W. W. on tabatud dopingu kasutamiselt. Dopingu kasutamise tulemusena suurenes oluliselt tema võime tekitada inimestes huvi usu vastu ja tuua neid kirikusse. Pärast dopingu mõju lõppemist on inimesed taas usust eemaldunud ja ilmalikku ellu naasnud.“
Loomulikult oli minu ettekujutatud uudis seotud viimastel nädalatel Eestit raputanud ja seni veel rahuldamata vastustega dopinguskandaaliga murdmaasuusatamises. Kunagi rahvuskangelase staatusesse tõusnud suusataja Andrus Veerpalu, treener Mati Alaveri jt vastu on esitatud tõsised kahtlustused. Mitmed vähem säravate saavutustega sportlased on oma süüd tunnistanud.
Skandaalsete sündmuste kiiluvees hakkasin mõtlema, kas usumaailmas või kirikus saab kasutada dopingut? Kindlasti ei mõtle ma siin teatud tavapäraste ainete kasutamist, tass kohvi või lõhnavat teed enne jumalateenistust on igati normaalne, tuntud fraas „aju vajab suhkrut“ annab enne vaimset pingutust õigustuse kommiks või tükiks šokolaadiks.
Usumaailmas tegeldakse peamiselt vaimsete asjadega ja nii peaks ka doping kirikus olema eelkõige vaimne. Minu arusaamist mööda võime usudopinguna mõista meetodite või tõlgenduste kasutamist, mis lihtsustavad muidu raske tööga saavutatava tulemuseni jõudmist, kuid ei taga saavutatu säilimist ning rõõmu ja rahu asemel toob kaasa pettumust ja kahtlusi. Eelnev kirjeldus on analoogne suusamaailmas toimuvaga.
Ajaloost võiks usulise dopingu näitena välja tuua kuulsa prohvet Maltsveti ehk Juhan Leinbergi tegevuse. Külakooli haridusega noor mees oli majanduslikult osav, pidas mitmeid ameteid, soetas Tallinna kaks maja. Pärast raske haiguse põdemist loobus äritegevusest ja hakkas jutlustama, kuulutades kohtupäeva ja meeleparanduse vajadust.
1860ndate alguses tekkis maltsvetlaste seas mõte asuda elama Krimmi, maakuulajana prohvet sinna reisiski, tema innukamad järgijad kogunesid Lasnamäele „valget laeva“ ootama, mis oleks nad tõotatud maale viinud. Laeva aga ei tulnud, paljud läbi vintsutuste Krimmi jõudnud maltsvetlased leidsid eest neid vältiva prohveti, hiljem Eestisse naasnuna tõdes Juhan Leinberg, et vaim on temast lahkunud, st doping enam ei mõjunud.
Mulle tundub, et üheks dopinguks, millest kirik tänapäeval kindlasti peaks hoiduma, on populism. Filosoof Tõnu Viik toob välja mitmeid populismi tunnuseid (Kuidas ära tunda populismi?, ERR 4.3.19):
„Populistlikke liidreid ja erakondi iseloomustab keskmisest dramaatilisem tegelikkuse kujutamine. Nende pakutud ettekujutus tegelikkusest on dramatiseeritud, sisaldades kõiki olulisemaid tragöödia elemente: siin on tänu süüdlas(t)ele tekkinud probleem, mis põhjustab kadu ja kannatusi, vaenlased, kes probleemi ei mõista ja süüga tegeleda ei taha, ning muidugi ka positiivne kangelane vaenlastega võitlemiseks, kes süüd lunastada püüab.
Tema võitlus on tõsine ja raske, tema vaenlased kurjad, ning kadu tekitav süütegu on fataalne. Nalja ja naeru register on nende elementide kirjeldamise juures täiesti puudu ning selle kasutamine kohatu, sest ühelt poolt on süü tõsine asi, ning teiselt poolt selle mittemõistjad niigi juba liiga kergemeelsed.“ Kuna mitmed loetletud mõistetest nagu süü, kannatused, lunastus on kirikus loomulikuna olemas, pole välistatud ka kiusatus populismidopingut kasutada.
Teiseks dopingu viisiks, mida peaks vältima, nimetaksin keeruliste probleemide liigset lihtsustamist. Toomas Paul kirjutab oma igihaljas leeriõpikus „Maise matka poolel teel“ hoiatuse: „Iga paari aasta tagant tuleb keegi välja mingi lihtsustatud, väljamõeldud religiooni kui kristliku traditsiooni aseainega. Kõik need sarnanevad inimesega, kellel pole muud kui vana binokkel ja kes sellega taevast vaadeldes püüab parandada astronoomide tööd. /../
Kui me oleksime loonud kristluse, võiksime teda muidugi lihtsustada, näiteks jätta välja Kolmainsuse õpetuse kui liiga komplitseeritu. Aga ta ei ole meie loodud. Me ei saa võistelda lihtsuses inimestega, kes teevad ise religioone.“
Juba pealiskaudsel analüüsil selgub, et dopingukiusatusi on usus mitmeid. Parimaks dopingukontrolli tegijaks on ajalugu, mille hinnangud ühiskonnani küll tagantjärele tarkusena jõuavad.
Toomas Jürgenstein

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)