Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Dolores Hoffmann: ja valguse värvilise panen ma igasse vitraaži

04.11.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Dolores Hoffmann võtab vastu õnnitlusi Tallinna Jaani koguduse õpetajalt Jaan Tammsalult.3 x Meeli Küttim.

Eelmise aasta juunis lõppes Tallinna Jaani kiriku vitraažikavandite konkurss. Konkursi tingimuseks oli, et vitraažid oleksid maksimaalselt valgust läbilaskvad ja et neil kujutataks Jaani kiriku nimepühaku Johannese evangeeliumi neid lugusid, mida teistes evangeeliumides ei ole.  

Konkursile tuli esitada kahe akna kavandid, teemadeks Kaana pulm ja Samaaria naine. Žürii tunnistas parimateks Dolores Hoffmanni (83) kavandid.  

Tänaseks on viis suurt akent valmis – raamid parandatud, vitraažid paigaldatud. 

Ajalehe Eesti Kirik palvel jagas kunstnik nende valmimise lugu.

Eluvesi

Konkursil osalemiseks tuli teha vitraažikavandid kahele aknale, mis asuvad Eva Jänese varasemalt valminud vitraažakende kõrval. Teemadeks oli Kaana pulm ja Samaaria naine ning osalejatele olid antud ka vastavad kirjakohad Johannese evangeeliumist. 

Tallinna Jaani kiriku aknad on kuue meetri kõrgused. Aknad asuvad üsna kõrgel ja nii ma arvestasingi kompositsiooni tegemisel seda, et kui inimene tuleb kirikusse ja vaatab vitraaži, saaks ta kohe aru, mida seal kujutatakse, millest see aken räägib. Kui vaadata alt üles – nagu antud juhul on loomulik –, siis kõigepealt näeme sündmust: inimesi, kes on selle loo keskmes, ja nende tegevust. Igas stseenis olen edasi andnud nii inimlikku kui ka taevalikku ja vaimset mõõdet. Kristuski ilmus inimesena … Ja samas oli ta Jumala Poeg. 

Gooti akendel on suund ülespoole, ning vitraaži ülemisel kolmandikul on pilved ja musitseerivad inglid, kes õnnistavad seda, mis all toimub. – Arvan, et muusika on kõige kõrgem kunstiliik, sest see puudutab inimest vahetult. – Struktuurielementidena on fooniks diagonaalid või ruudud, mis annavad värvidele kas vertikaalsed või diagonaalsed rütmid.  

Teksti kasutamine vitraažidel ei olnud kohustuslik, see oli minu valik, minu lahendus. Ka keskaegsetel vitraažidel võib näha erinevaid tekste. Mõtlesin kaua, millist sõnastust kasutada: lugesin erinevaid piiblitõlkeid, sõnaraamatud käepärast, et leida lühikesi, kuid täpseid lauseid. Tekstid on säravad, värvilised: iga sõna on ise värvi, mõnel juhul on mõni üksik täht või osa sõnast esile tõstetult teist värvi. Värvid lisavad sõnadele intonatsiooni ja rõhuasetused, mida muidu ainult inimene oma häälega võib edasi anda. 

Esimese kahe vitraaži puhul pidin ma arvestama Eva Jänese töödega, et pehmendada üleminekut olemasolevate vitraažide tugevalt stiililt õhulisemale. Lisaks neile kahele aknale on valminud veel kolm suurt aknavitraaži. Kõigi viie akna puhul on ühine see, et vitraažide allosas, sündmuse keskpunktis on kujutatud vett: vesi muutub veiniks, veega ristitakse, Samaaria naise kannus on vesi, maailma loomine tähendab ka vee loomist ja oma jüngrite jalgu peseb Kristus samuti veega. 

Kaana pulm 

Vee muutmine veiniks oli esimene tunnustäht, milles Jumala Poeg avaldas oma kirkust:Kristus istub laua taga, tema kõrval on Maarja. Neid figuure kujundades ja maalides pidin arvestama ajaga: kui Kristus on 33 aastat vana, siis Maarja ei ole enam madonna lapsega, see tähendab, et tema pea peab olema kaetud, nagu tol ajal kombeks. Ja sellel ajal Maarja juba teadis, et Kristus võib teha imet, et ta võib vee veiniks muuta, ning et see peab kajastuma tema ilmes.  

Kunstnik peab väga hästi tundma pisimaidki detaile, mida ta oma töödes esitab. Piibliaegsete teemadega töötades tuleb näiteks täpselt teada, kuidas tol ajal inimesed riides käisid, millised olid soengud, missugused olid veinikannud. 

Minu hea tuttav Moskvas, kes töötas teatris riieturina, tegi mulle selgeks, kuidas õmmeldi Kristuse ajal särke ja kuidas inimesed tol ajal üldiselt välja nägid. 

Vitraaži allosas on laud, savikannud, Jeesus ja Maarja ning kaks pulmakülalist, kes on imeteo tunnistajaiks. Siis tuleb tekst, struktuursed elemendid ning üleval aknakaare osas on inglid, kellest üks mängib viiulit.

Samaaria naine

Evangelist Johannesel on lugu naisest, kes läheb allikale vett ammutama. Sealsamas istub Jeesus ja palub naisel talle juua anda. – Kannu tal endal ei olnud ja vesi oli sügaval. – Naine omakorda imestab, et juut räägib temaga – juudid ju pidid vältima kokkupuuteid samaarlastega. See on pikk ja detailirikas lugu, kus Kristus räägib elavast veest ning avaldab lõpus, et tema ongi Messias. 

Selle loo puhul on oluline märgata, et Kristus ütleb, et ka võõramaalane on inimene, et me kõik oleme Jumala silmis võrdsed. Pole tähtis, mis rahvusest sa oled, pole tähtis, kas sa oled vaene või rumal, mees või naine – Jumala ees oled sa hing. Kõige tähtsam on vaim. Need on põhimõttelised küsimused. 

Vitraaži allosas on kaev, Kristus ja Samaaria naine, siis tuleb värviline tekst, ja üleval õhulised inglid nagu pilved, üks mängib flööti ja teine fagotti. 

Kristuse ristimine 

Uue Testamendi lugu Kristuse ristimisest ning Johannese sõnad „see on Jumala Tall…“ on väga tähendusrikkad just selle poolest, kuidas inimlik ja maapealne kohtub jumaliku ja taevasega. „Mina ristin veega,“ ütleb Johannes Jeesust Jordani jões ristides. 

Kunagi oli mul Iisraelist üks tuttav külas. Sõitsime mitmel pool Eestis ning siis viis tee üle Keila jõe. Ütlesin talle: „Sinul on väga imelik vaadata, et me nimetame niisugust väikest ojakest jõeks.“ – „Vastupidi,“ ütles külaline, „Jordan on täpselt selline väike kitsas jõgi.“ 

Vitraažil on näha vertikaalselt ülevalt alla voolav kitsuke Jordan. Kristus seisab vees ja Johannes kummardub tema poole. Üks koguduse liige ütles Ristija Johannese akna kohta, et kui puud akna taga liiguvad, on tunne, et jõgi voolabki. Figuralistliku kompositsiooni kohal on tekst, kusjuures sõnad „Jumala Tall“ on sama värvi nagu nimbus Jeesuse pea kohal. 

Üleval on taevas, tuvi ja kõige-kõige kõrgemal on Tall. 

Maailma loomine

Kantsli kõrval asuva põhjapoolse akna jaoks anti selline võimatult raske teema. Aknavitraaži alumises osas on neli elementi – tuli, vesi, maa, õhk – ja vikerkaar, väga tugeva sümboolse tähendusega taeva(lik) nähtus. 

Abstraktsed rütmid on sellel vitraažil täpselt horisontaalsed ja vertikaalsed, kasutatud on heledaid sini-valgeid toone. Üleval kesksel kohal on kivitahvlid kümne käsuga ja avatud Piibel. 

Teksti on siin rohkem, sest oluline on Sõna. Üleval, kivitahvlite ja raamatu kohal on tekst „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumal“, allpool aga tekst „Kõik on tekkinud Tema läbi“. 

Jeesus peseb jüngrite jalgu 

Piibellik jalgade pesemine on teema, mida on raske kujutada ja seda ongi vähe kasutatud. 

Tegemist on vaimse, pühaliku toiminguga. Kompositsiooniline ülesehitus on samasugune nagu eelmistegi puhul: kõigepealt näeb vaataja sündmust ja pilguga ülespoole minnes näeb ta taevast ja taevaseid sümboleid.

Põhikompositsiooni tuli paigutada kõik kaksteist jüngrit ja ma grupeerisin nad nii, et vaatajal tekiks tunne, et kokku nad ongi üks soe ja sõbralik vennaskond. 

Jüngrite näoilmeid joonistades püüdsin edasi anda nende hämmingut: „Mis see on? Mis siin sünnib?“ Kristus hoiab Pauluse jalga kausi kohal ja teise käega osutab ta üles, ise kergelt naeratades … Iga žest on oluline.  

Figuratiivse kompositsiooni suleb ülevaltpoolt soojades toonides tekst „Armastage üksteist, nagu minagi olen armastanud teid“, struktuurseteks elementideks on rombid ja kolmnurgad, pilvede kohal ingel ja kõige tipus on Kristuse monogramm.

Dolores Hoffmanni mõtteid vahendas

Edakai Simmermann


Vitraažikunstis on kõige tähtsam valgus

Dolores Hoffmann: Vitraažikunstis on kõige tähtsam valgus ja valguse jagamine – selle poolest läheneb vitraažikunst muusikale: valguse jaotumine on kui helide jaotumine vastavalt rütmile. Valgus võimendab värve ja värvide omavahelist suhtlemist. Värv võib olla tugevam või nõrgem, väike värviline detail on nagu lühike heli, suur värviline pind aga nagu pikk muusikaline motiiv.  

Vitraažikunstis kehtivad samad reeglid mis maalikunstis, ainult et valguse tõttu on kõik tugevam, võimendatum. Näiteks sinine värv paberil või lõuendil ei ole veeranditki seda, millisena ta mõjub vitraažis, mida me vaatame vastu päevavalgust. 

Väljast langeva valguse kõrval mängivad olulist rolli mustad jooned, mis jaotavad valguse suuremateks ja väiksemateks pindadeks. Olenemata sellest, kas me vaatame vitraažile maalitud nägu või ornamenti, annavad just need mustad jooned valgusele rütmi. Vitraaži juures mõjub esmalt see, kui tundlikult on valgus jaotatud.

Vitraaž kuulub konkreetse hoone juurde

Dolores Hoffmann: Juba kõige vanemates ehitistes oli kunst seotud arhitektuuriga, kuid vitraaž on ainuke kunstiliik, mis on lähtunud kirikust. Kui ristiusk hakkas pärast 4. sajandit liikuma Bütsantsist põhja poole ja hakati ehitama suuri kirikuid, sündiski Saksamaa ja Prantsusmaa piiril vitraažikunst. Mungad leiutasid tehnika, kuidas teha lamedat klaasi – enne seda osati klaasi ainult puhuda. 

Aken on arhitektuurne element: ükskõik, kus inimene käib, ta märkab ja mäletab, kustpoolt valgus langeb. Vitraaž kuulub konkreetse hoone juurde ja selle juures on oluline, kas aken on alt või otse vaadatav. Iga arhitektuurne ehitis kannab kindlat sotsiaalset tähendust: olgu see haigla, kool või kirik – igaühes suhtleb vitraaž vaatajaga erinevalt.

Kolmas aspekt lisaks arhitektuursele ja sotsiaalsele on autor, kunstniku „mina“. Kui inimene läheb näitusele, siis ta läheb pilte vaatama, aga kui läheb kirikusse, siis ta läheb sinna oma isikliku tundega, võtab kaasa oma isiklikud emotsioonid, mured, rõõmud. Kunstnik on oma vitraažiga tema kõrval, kuid ta ei tohi ennast peale suruda. Kirikuvitraažide puhul teen ma alati koostööd nii õpetaja kui kogudusega: nemad kui tellijad on alati ka kaasautorid.   


KOMMENTAAR

Jaan Tammsalu, Tallinna Jaani koguduse õpetaja: 

Kuna kirikus ka pärast suurt siseremonti kippus puhuma tuul ja küttekulud ei vähenenud, lasime teha soojuskadude uuringu. Selgus, et põhjuseks on soojustamata aknad, lahenduseks akende restaureerimine ja olemasolevate raamide vahele pakettakende panemine. Leidsime nende tööde jaoks sobiva restaureerimisfirma ja siis mõtlesime, et kui juba nii suur ja kallis töö ette võtta, oleks siseraamidesse mõistlik tellida vitraažid …

Olen õnnelik, et Tallinna Jaani kiriku akende uute vitraažide tegijaks otsustas komisjon valida vanameister Dolores Hoffmanni ja tema töökoja. Tegemist on kunstnikuga, kellel on väga suur vitraažide loomise kogemus ja kes samas ei karda katsetada uute lahendustega. Vaadake või kahte esimest idapoolset akent! Erinevate klaaside omavaheliseks ühendamiseks pole kasutatud tinalinti – värviliste ruutude nurki ühendavad sajad väikesed tinaristikesed. 

Vaadake vaid, kui heledaks on jäänud meie kirik! Uued vitraažid pole akendest langevat välisvalgust vähendanud, pigem on kohati tunne, et heledates toonides vitraažid on helgust ja valgust hoopiski lisanud. 

Olen tänulik koguduse galeristile Erkki Juhandile, kes on olnud professionaalne vahemees kunstniku,  tema töökoja ja koguduse vahel. Meie kirik on saanud väga palju kaunimaks.

Dolores Hoffmann alustas vitraažide loomist ligi pool sajandit tagasi vanast Valjala kirikust, kus siis teenis noor Toomas Paul. Nüüd teeb ta suured vitraažid Tallinna Jaani kirikusse, mis on olnud Toomas Pauli pikaaegne teenimiskoht. Olen ka ise alustanud Valjalast ja jõudnud Tallinna Jaani kirikusse. Mul on väga hea meel, et alguse ja lõpu üle on langenud valgus läbi Dolores Hoffmanni kauni loomingu.

Ja veel … Oktoobrikuus otsustas üks perekond toetada Dolorese kuuenda uue vitraaži valmimist ja vana aknaraami restaureerimist. On lootus, et see valmib jõulukuu alguseks. 

Pildigalerii:

Aken Tallinna Jaani kirikus: Kristuse ristimine.
Aken Tallinna Jaani kirikus: Kaana pulm.

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)