Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Diskussiooni fookus peab olema paigas 3. osa

29.05.2013 | | Rubriik: Järjejutt

3.
Nii on välja pakutud neli gruppi: 1) usulised salaühingud (nt druiidid, kabalistid, Opus Dei); 2) salajased initsiatsiooniühingud (nt Siioni Abiklooster, templirüütlid, vabamüürlased, roosiristlased); 3) poliitilised salaühingud (nt illuminaadid, dekabristid, Ku Klux Klan, paremäärmuslikud rühmitused, Al-Qaeda) ja 4) kuritegelikud salaühingud (igasugused allilmategelased, nagu nt triaadid, maffia, uimastikartellid).
Charles William Heckethorn on oma raamatus «The Secret Societies of All Ages and Countries» (esimene trükk aastast 1874, avalikult on kättesaadav 2009. aasta trükk) jaganud n-ö salaorganisatsioonid kaheks: religioossed ja poliitilised.

Olematu Siioni prioraat
Tegelikult on veel kaks asjaolu, millega peaks väidetavate salaorganisatsioonide uurimisel ja neist arusaamisel arvestama. Esiteks ajalooliselt kujunenud varjamisvajadusest tulenevalt võivad need organisatsioonid ka teatud desinformatsiooni jagada. Teiseks, mis on aga olulisemgi, liigub maailmas ringi mõõtmatus koguses väljamõeldisi ja ka lausa võltsimisi.
Viimase kohta saab internetist leitava informatsiooni alusel näiteks tuua väidetava tuhandeaastase Siioni prioraadi. See loodi fantaasia, pettuse ja võltsimiste tulemusel 1956. a Prantsusmaal. Aastatel 1961–1984 mõeldi välja selle prioraadi müstiline ajalugu, mis ulatus lausa Jeruusalemma ristisõdadeni. Võltsiti dokumente ja sokutati need 1960. aastal Prantsusmaa rahvusraamatukokku.
Need väljamõeldised ja pettused seoses olematu Siioni prioraadiga on aga andnud ainest sellistele menuraamatutele nagu M. Baigenti, R. Leigh’ ja H. Lincolni «Püha veri ja Püha Graal», D. Browni «Da Vinci kood», L. Picknetti ja C. Prince’i «Siioni paljastamine: Tõde Kristuse püha vereliini kaitsjate kohta». Tõsi – see kõik toimus katoliiklikus maailmas, protestantlikes maades selliseid tendentse täheldatud ei ole (palun seda võtta kui fakti, mitte kui etteheidet tänapäevasele katoliku kirikule).
Minu hinnangul pole ei templirüütlite ega ka vabamüürlaste organisatsioonid salaorganisatsioonid. Tegemist on vormilt mittetulundusühingutega, sisult aga liikmete arendamisele keskendunud initsiatsiooniühingutega (nendes organisatsioonides on selgelt eristatavad n-ö katse- ja õppimisaeg (õpilane ja meister), enne kui jõutakse teatud tulemuseni. Kiriku kontekstis tuleb initsiatsiooniks pidada leeriõpetust), millel võib olla sisemisi saladusi, mida varjatakse ja mida selle liikmed ei või mitteliikmetele edasi anda.
Võimatu on välja pakkuda kasvõi ühte organisatsiooni, millel ei ole saladusi. Ka kirikul kui organisatsioonil on oma saladused.

Kahtlustused
Paavst Clemens V-le piisas kahtlustustest, mida külvas Prantsuse kuningas Philippe IV. Viimane soovis oma võlausaldajatest (templirüütlitest) lahti saada, milleks «sosistas» paavstile, et templirüütlid ohustavad paavsti võimu. Tulemuseks juba eespool kirjeldatud reede, 13. oktoober 1307.
Ka Clemens XII-le piisas sobingust Prantsuse kuningaga, seekord Louis XVga, et 28.04.1738 avaldatud apostellikus konstitutsioonis «In eminentsi» vabamüürlased hukka mõista.
Tuleb tõdeda, et kättesaadav kirjandus või e-info ei jäta võimalust üheselt eitada nüüdisaja initsiatsiooniühingute ühiseid juuri ning nende mõningast ideoloogilist või ka organisatsioonilist sarnasust või lausa mõningast segunemist. See omakorda annab pahatahtlikele võimaluse üldistamiseks ning muu hulgas ühtede organisatsioonide riituste või saladuste omistamiseks teistele. Selle tulemuseks on justnagu vaidlustamatu väide, et vabamüürlased kummardavat saatanat.
Avalikult kättesaadava materjali põhjal saab järeldada, et varasemas arengujärgus vabamüürlastega teatud määral (nt 1776 Baierimaal seoses illuminaatide ordu asutamisega toimunu) segunenud illuminaadid olid vähemalt oma algselt suunitluselt ristiusku eitavad ja n-ö Lutsiferi õpetust järgivad.
Saab ka meenutada 1885. aastal ilmunud katolitsismi pööranud ja sellega seoses vabamüürlusest «vabatahtlikult» lahkunud Léo Taxili raamatut «Kolme-punkti vennad», kus ta väidab, et massoonlus olevat saatanliku iseloomuga nähtus. Raamat oli ülipopulaarne ka pärast seda, kui Léo Taxil tunnistas, et tegi nalja. Vabamüürlaste süüdistamine satanismis jäi üldsuse hoiakutes püsima.
Kuningad küll vihjasid paavstile ja naljamees tegi rahvale nalja, kuid puuduvad tõendid (vähemalt sellised, mida oleks võimalik avalikult leida), mis kinnitaks tänapäeva Eesti vabamüürlaste seotust saatana kummardamisega. See ei oleks ka usutav põhjusel, et Eesti suurloož on valinud kristliku tee.
(Lõpp.)
Urmas Arumäe

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)