Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Diskussiooni fookus peab olema paigas 1. osa

15.05.2013 | | Rubriik: Järjejutt

EELK õpetuskomisjon arutas esmaspäeval piiskoplikult nõukogult saadud ülesannet anda hinnang «vaimulike üheaegsele kuulumisele EELKsse ning vabamüürlusesse Eestis», kuid otsuseni ei jõudnud. Teadmata, kuhu poole otsus võib kalduda või ka sõltumata sellest arvab siinkirjutaja, et õpetuskomisjoni otsuse järel diskussioon alles algab.
Ühes on aga siinkirjutaja juristina veendunud: õpetuskomisjonil puuduvad volitused otsustada isikute kuulumise küsimust. Seda, kes millisesse organisatsiooni kuulub, saab Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt otsustada iga isik (vaimulik) ise ja need, kes konkreetset isikut konkreetsesse organisatsiooni vastu võtavad. Õpetuskomisjon saab piiskoplikule nõukogule anda oma seisukoha (mitte hinnangu), kas vabamüürlaste (miks ka mitte templirüütlite, erakondade vms) eesmärkides ja/või suhtumises religiooni on midagi, mis on vastuolus kristliku õpetusega või mis pole kooskõlas vaimuliku kutsega. Seepeale saab piiskoplik nõukogu langetada otsuse.
Kui see otsus peaks kaasa tooma õpetuse aluste muutmise, peab selle heaks kiitma vaimulike konverents ja lõpuks ka kirikukogu. Alles seejärel on EELK vaimulikel võimalik otsustada oma isiklik kuulumise küsimus.
Et edasise diskussiooni fookus vabamüürluse üle paika saada, tuleks selgeks teha, mida me õieti taga ajame. Kas otsime ketsereid või püüame selgust saada nüüdisaegse Eesti vabamüürluse ja EELK ideoloogiliste suhete sobivuses.
Usun, et fookuse osas aitab meid õigel rajal hoida ka ajalooline taust ja manitsus, et me ei peaks ennast laskma eksitada põnevatel menuraamatutel, mis levitavad peamiselt templirüütlite (aga ka vabamüürlaste jt) ning roomakatoliku kiriku vahelisi suhteid käsitlevaid legende ja väljamõeldisi või sootuks võltsinguid.

Kirikulooline kontekst
Kui me tahame nt templirüütlite ja vabamüürlaste ning EELK suhetele aastal 2013 Eestis mingit hinnangut anda, peaksime vaatama ajalukku – nii nende organisatsioonide kui ka kiriku arengule (tegelikult ka ühiskonna arengule tervikuna, sh valgustusajastule). Vastasel juhul ei suuda me vahet teha roomakatoliku kiriku ja templirüütlite või vabamüürlaste suhetel ning luteri kiriku suhetel nimetatud organisatsioonidega.
Nii templirüütlite kui ka vabamüürlaste varasem (avalikult leitav) ajalugu on olnud ühel või teisel moel seotud roomakatoliku kirikuga. Olulisteks daatumiteks on selles loos minu hinnangul aasta 325 pKr, kui kristlusest saab Rooma impeeriumi riigiusk; aasta 1128, kui Troyes’ kirikukogul tunnistab katoliku kirik templirüütleid ametliku sõjaväelise ja usuorduna; aasta 1139,  kui paavst Innocentius II andis templirüütlitele ainult paavstile allumise õiguse ja lubas neil muuhulgas ehitada kirikuid.
Nagu katoliku kirik templirüütlite sündi lubas ja organisatsiooni soosis, nii ta selle paavst Clemens V heakskiidul koos liikmetega 1307. aastal ka hävitas (reedel, 13. oktoobril). Väidetavalt piinati ja sunniti jumala teotamist üles tunnistama paljusid, kes seejärel tuleriidal põletati. Arvatakse, et mitte kõik templirüütlid ei saanud hukka – õnnelikumad pääsesid põgenema, kuigi nad pidid avalikkuse silmist kaduma ja oma tegevust varjatult jätkama.

Vabamüürluse algus Inglismaal
Välistada ei saa, et osa templirüütleid jätkas oma tegevust organisatsioonides, millest võisid välja kasvada ka vabamüürlaste vennaskonnad. Sellele viitab asjaolu, et esmakordselt on allikates vabamüürlaste vennaskondi Inglismaal mainitud juba aastal 1376. Samas ei ole selle väite (vabamüürlaste sidumine templirüütlitega) tõestuseks veenvamat argumenti/tõendit avalikest allikatest leida. Võib ka väita, et selliste seoste väljapakkumine on n-ö hilisem meelevaldne spekulatsioon.
Templirüütlid olid gnostikud ja vastandasid Kristuse kirikule Pühavaimu templi. Nad võtsid üle ja arendasid edasi keltide esoteerilisi teadmisi, sattudes ka seetõttu kirikuvande alla. Neid sündmusi pole tänapäeval täpselt taastada enam võimalik, ehkki püütakse (vt nt Alain Desgris. L’esoterisme Templier. Le livre des mysteres et des revelations, 1998).
Järgmine oluline aasta on 1517, millega algab Martin Lutheri algatatud protestantlik reformatsioon, mille tulemusena eraldusid katoliku kirikust luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik. 1523. aastal jõudis reformatsioon ka Eestisse. Inglismaa kirik rajati aastal 1534. Euroopas tõi reformatsioon kaasa katoliku kiriku nn vastureformatsiooni, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) tõi luterlikele ja teistele protestantlikele piirkondadele lõpliku (usu)vabaduse.
Nüüdisaegse vabamüürluse alguseks võib lugeda XVIII sajandi esimest poolt Inglismaal, kus mitme looži ühinemisel asutati Londonis 1717. a esimene suurloož. Vabamüürlus levis seejärel kiiresti kogu Inglismaal, selle asumaades ja Euroopa mandriosas.
(Järgneb.)
Urmas Arumäe

Artikli autor on õigus- ja juhti­mis­teadlane, Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige ning  kirikukogu õiguskomisjoni esimees.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)