Esileht » Uudis » Uudised »

Dialoogis aja ja teoloogilise arenguga

05.10.2011 | | Rubriik: Uudised

Dekaan Riho Altnurme sõnastab usuteaduskonna soovi: tahame koolitada avarapilgulisi põhjalike teadmistega asjatundjaid usuküsimustes, keda Eesti ühiskond väga vajab. Arhiiv
Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonna 20. aastapäeva pidustuste eel tunnistab alates 2003. aastast seda väärika ajalooga fakulteeti dekaanina juhtinud kirikuloo professor dr Riho Altnurme, et suurimaks sooviks on koolitada avarapilgulisi põhjalike teadmistega asjatundjaid usuküsimustes. 

Usuteaduskond on üks neljast klassikalisest teaduskonnast, mis on olnud Tartu ülikooli koosseisus tema avamisest 1632. a, v.a nõukogude aeg. Keskendugem siiski eelkõige perioodile, mida loeme alates 1991. aastast, teaduskonna taasavamisest. Kuivõrd oluline on siin areng ja milline osatähtsus on konservatiivsusel elik mis on muutunud 20 aastaga?
Usun, et peamised eesmärgid ja hoiakud pole 20 aasta taguse ajaga võrreldes muutunud. Ilmselt saab praeguse seisuga vaadelda seda perioodi teaduskonna ajaloos üsna ühtsena, ülesehitamisajana, mis pole veel päris lõppenud. Kui võrrelda tänast teaduskonda 1991. aastal taasavatuga, siis loomulikult on silmaga näha teaduskonna kasv – võime uhked olla, et meil on praegu üle 300 üliõpilase ja ligi 20 põhikohaga akadeemilist töötajat.
Arengust annab tunnistust tõsiasi, et oleme kujunenud rahvusvahelises teaduskoostöös võrdväärseks partneriks. Eesmärk, mille poole kahekümne aasta jooksul püüeldud, on taasluua täiemõõduline usuteaduskond. Et tegemist oli taastamisega, siis ideaalkuju on paljude jaoks ilmselt suuresti olnud minevikus, teaduskond enne 1940. aastat.
Aega tagasi pöörata muidugi ei saa. Kuigi – usuteaduskonnad on kindlasti ühed konservatiivsematest ja muutused võib-olla polegi eriti märgatavad. Me oleme olnud pidevas dialoogis nii oma ajalooga kui rahvusvaheliste arengutega teoloogias, et kujundada teaduskonda, mis oleks parim praeguste Eesti olude jaoks ja vääriline partner teistele usuteaduskondadele. Teaduskond ei ole veel päris valmis ega saagi kunagi.
Ülikooli usuteaduskonna töö viljad on hoomatavad läbi ajaloo. Siin on koolitatud nii saksa protestantliku teoloogia tippe kui ka eesti rahvusliku liikumise juhte ja nimekaid teolooge. Milline roll on usuteaduskonnal tänapäeva Eesti ühiskonnas ning milline maine alma mater’is?
Arvan, et usuteaduskonnal institutsioonina on praegu Eestis parima võimaliku eksperdi positsioon usuküsimustes – mis ei tähenda, et eksperte väljaspool usuteaduskonda poleks. Viimasel ajal on ajakirjandus tänuväärsel kombel võtnud valgustada meie teaduskonnas kaitstud doktoritöid, need aitavad tutvustada meie teadustöö taset ja tulemusi.
Tahame koolitada avarapilgulisi põhjalike teadmistega asjatundjaid usuküsimustes, keda Eesti ühiskond väga vajab. Maine kohta tuleks muidugi küsida ka väljastpoolt teaduskonda. Mulle endale tundub, et meie maine on väga hea nende kolleegide silmis, kes on meid lähemalt tundma õppinud ja ei lähtu eelarvamustest.
Kui «omal ajal» oli TÜ usuteaduskonna peamiseks ülesandeks koolitada vaimulikku kaadrit kirikule, siis tänapäeva Eestis on selleks teisigi võimalusi. Milline suhe on teaduskonnal EELKga, milles seisneb teie partnerlus?
Teaduskonna taasavamise protsessis osalenud Elmar Salumaa sõnastas idee, mille kohaselt usuteaduskond pidi tegelema tulevaste vaimulike akadeemilise koolitusega ning nende vaimulik ja praktiline ettevalmistus pidi jääma kiriku juurde. Tol hetkel näis selline tööjaotus hea nii ülikooli kui kiriku jaoks.
Kirik avas 1995. aastal pastoraalseminari, et anda omapoolne panus vaimulike ettevalmistusse. Lootus sellisele tööjaotusele elab usuteaduskonnas siiani ja on muidugi selles mõttes ka realiseerunud, et meie tudengid saavad samadel alustel teiste usuteaduslike õppeasutuste lõpetajatega pärast pastoraalseminari läbimist jõuda vaimuliku kutseni. Alates 1999. aastast on sõlmitud mitmeid koostöölepinguid, mille eesmärgiks on olnud nii EELK enda õppeasutuse, usuteaduse instituudi taseme hoidmine kui usuteaduskonna sideme hoidmine tulevaste vaimulike ettevalmistamisega.
Proportsionaalselt on usuteaduskond ülikooli teiste teaduskondade keskel pisike. Kuivõrd kindel on ta positsioon ning mil määral on fakulteedil oht saada likvideeritud või näiteks integreeritud mõne teise teaduskonna juurde?
Usuteaduskonna püsimise aluseks on ühest küljest ajalooline traditsioon, mida Tartu ülikool tavapäraselt väärtustab. Teiselt poolt on meie positsiooni kindlustanud teaduse evalveerimise ja õppekavade üleminekuhindamise edukas läbimine.
Samas on juba 1990. aastate lõpust aeg-ajalt räägitud sellest, et ülikooli struktuuri peaks muutma ja see on tekitanud muret väiksemate teaduskondade püsimise pärast – see pole seotud ainult usuteaduskonnaga. Siiani on teaduskonnad ülikoolis ühinenud vabatahtlikkuse alusel ja usuteaduskond on soovinud jätkata iseseisvana.
Milliseks väljakutseks on juhtida usuteaduskonna eluolu? Mis toob dekaani näole naeratuse ning mis teeb südame murelikuks?
Usuteaduskonna dekaanina oli esialgu uueks maailmaks osalemine ülikooli juhtimisel. Teaduskonna juhtimise teeb lihtsaks hea kollektiiv. Rõõmu teeb see, kui meie vilistlastel läheb hästi, kui meile tulevad õppima andekad noored inimesed (sel aastal, muide, parema keskmise hindega kui kunagi varem!), kui õppejõud ja teadurid saavad tunnustatud nende töö eest.
Muret teeb kõige rohkem see, et inimestele pole alati võimalik maksta korralikku palka ja pakkuda tööd kõigile, kes seda vääriksid.
Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)