Diakoonilise identiteedi taastamine tänapäeva Eestis 1.

Mõningaid aspekte diakoonia perspektiividest tänases kontekstis

Sissejuhatus

Minu ettekande pealkiri «Diakoonilise identiteedi taastamine tänapäeva Eestis» annab märku sellest, et meil on käsil diakooniale sisu otsimine. Selles seoses tähendab antud pealkiri nii diakoonia kui ka selle avaldusvormide ja struktuuri mõistmist. See ülesanne on meie jaoks mitmes mõttes aktuaalne.

Esmalt nimetan seda, et nüüd on sobiv aeg anda hinnang sellele arengule, mis leidis meie kirikus aset 1990ndatel aastatel. Diakooniat kujundati siis ümber nii nagu muudki kiriklikku tegevust. Tehti uusi algatusi, alustati uusi toiminguid ja püüti juurutada diakoonilist mõtlemist kirikusse üldiselt ja kogudustesse konkreetselt. Selles arengus oli nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi, seda viimast peamiselt seoses diakoonia organiseerimisega. Tulevikku silmas pidades on oluline mõista, mis nendel aastatel toimus ja mida meil tuleb kogemustest õppida.

Teiseks on meil vaja arutleda selle üle, kuidas me saame aru diakoonia rollist oma kirikus. See ei tähenda mitte üksnes diakoonia tegevusviise ja struktuure, vaid ka diakoonia olemuse mõistmist kristliku kiriku usu seisukohalt ja vaatenurgast nähtuna. Mis tähendus on meie jaoks sellel, et diakooniat tuleb mõista kui kiriku missiooni lahutamatut osa?

Kolmandaks on meil vaja mõtelda, missuguse sisu me anname sõnale «diakoonia». «Diakooniat» mõistetakse meil sageli kitsalt kui mingit kristlikku sotsiaaltööd. Sellise vaatekoha alusel võidakse küsida, et miks kirik peaks muretsema selle eest, mis peaks olema ühiskonna hool? Seega on meil vaja laiendada oma arusaama diakoonilisest kirikust.

On põhjust panna tähele seda, et sõna «diakoonia» on meil üsna uus, ja kirikus hakati seda laiemalt kasutama alles 1990ndatel aastatel. Varasemad eestikeelsed vasted diakoonilisele tegevusele olid «armastustöö» ja «halastustöö», hiljem ka «hoolekandetöö» ja «kiriklik sotsiaaltöö», ning mingil määral ka «sisemisjon». Need sõnad rõhutavad diakoonia tegevuslikku aspekti, «tööd».

Meie kontekstiks on Eesti luterlik kirik ja Eesti ühiskond. Meie kirik elas pool sajandit isolatsioonis oma ühiskonnas. Samal ajal olid meie sidemed teiste kirikute ja muu maailmaga piiratud. Nendest arutlustest ja arengutest, mis leidsid aset vabades ühiskondades, jäime me kõrvale. Need seigad tuleb võtta arvesse, kui kõneldakse diakoonilise mõtlemise ja diakoonia teoloogia arengust meie kirikus. Missugused on siis diakoonia juured Eestis ja missugusest taustast lähtuvalt ehitame täna oma diakoonilist identiteeti?

Diakoonia juured Eestis

Diakoonia ajaloost Eestis on praegu vähe uurimustel põhinevat teavet. Kristliku halastustöö pioneerideks võib pidada keskaegseid kloostreid. Nii nagu reformatsioonile eelnenud ajal mujal Euroopas, pakkusid ka meil kloostrid abi ühiskonna kõige nõrgematele. Vaesed, orvud, tõbised, vigased ja põgenikud leidsid sealt varjupaiga. Ka see hoone, kus me oleme, meenutab neid aegu. Püha Vaimu vennaskond asutas siin vaeste haigla ehk seegi (hospitalis sancti spiritus) ja vanadekodu 13. sajandi lõpul ning seda ülesannet täitis see hoone kuni 17. sajandini.

Esimeseks reformatsioonijärgsel ajal diakoonilist mõtlemist rõhutanud liikumiseks Eestis võib pidada vennastekogudust. Selle õitseaeg oli 18. sajandil, kuid selle liikumise mõju meie kirikus ulatub palju kaugemale. See liikumine kuulutas kristlaste võrdõiguslikkust, mis ületab ühiskondlikud piirid ja asetas rõhu ligimesearmastusele. Need rõhuasetused leidsid väljenduse muu hulgas ka rahvavalgustuse valdkonnas ja karskustöös. Nii nagu kogu protestantlikus maailmas, tekkis 19. sajandil ka Eesti kirikus ja kogudustes mitmesugust sotsiaalset tegevust. Osa sellest tegevusest siirdus 20. sajandi alguses ühiskonna vastutusalasse.

Kaasaegse diakoonia esimesed mõjud tulid Eestisse samal ajal ja samast suunast kui teistessegi Läänemere rannikuriikidesse, nimelt Saksamaalt. Tallinna diakonissideasutus rajati 1867, samal aastal kui Helsingis ja aasta varem kui Oslos. Minu teada oli see ka ainus diakonissideasutus Baltimaades. Tallinna asutuse eeskujuks ei olnud Põhjamaades laialt omaks võetud Fliedneri õdedekodu mudel, vaid mõjud tulid Neuendettelsaust.

Tallinna diakonissideasutuse rajaja oli kohalik saksa pastor N. Stackelberg. Ka suur osa õdedest olid päritolult sakslased. Osa diakonissideasutuse poolt koolitatud õdedest teenis kogudustes ja osa töötas haiglates ja vanadekodudes. Diakonissideasutuse tegevus oli mitmekülgne ja see jätkus kuni Teise maailmasõjani.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal tegutses Eesti kirikus sisemisjon, mille tegevusel oli ka tugev sotsiaalne värving. EELK Sisemisjoni Seltsil oli kiriku diakoonilise tegevuse koordineerimisel keskne roll. Koostöös seltsiga tegutsesid ka Eesti Meremisjoni Selts ja Evangeelne Jaamamisjon. Selts pidas üleval mitut sotsiaalala ettevõtet. Sisemisjoni seltsiga paralleelselt tegutses ka teisi seltse nagu näiteks Tallinna Linnamisjon. Misjonialast tegevust oli ka kogudustes.

(Järgneb.)

Etekanne on peetud 21. septembril 2004 Usuteaduse Instituudis diakoonia teoloogia seminaril.

Jaan Kiivit