Esileht » Uudis » Uudised »

Diakooniahaigla hospiitsi tulevik küsimärgi all

08.02.2019 | | Rubriik: Uudised

EELK diakooniahaigla on avalikku tähelepanu pälvinud tänu hospiitsile, kuid seal pakutakse ka hooldusravi- ja pansionaaditeenust. Hardushetk EELK diakooniahaigla saalis.
Liina Raudvassar

EELK diakooniahaigla hospiitsiosakonna tegevuse jätkamise küsimus on avalikkuse tähelepanu tõmmanud hospiitsiteenuse vajalikkuse, aga ka kiriku ühiskondliku rolli teemadele.

Väärika eluõhtu nimel
Lugu sai alguse sellest, et Keila hooldushaiglat haldav SA PJV Hooldusravi polnud rahul statsionaarse õendusabi riigihanke tulemustega Harjumaal. Nimelt jaotati 4042 ravijuhtu nõnda, et neli ülejäänud teenusepakkujat said nii palju, kui nad soovisid, Keila haigla aga need juhud, mis teistest üle jäid.
SA PJV Hooldusravi kaebas otsuse edasi riigihangete vaidluskomisjoni, mille otsusega võeti EELK diakooniahaiglalt ära kõik haigekassa poolt eraldatud 540 ravijuhtu ning suurendatigi selle arvel Keila haiglale antud ravijuhtude arvu. Haigekassa rahastusest ilmajäämine seab aga ohtu muu hulgas diakooniahaigla peetava hospiitsi tuleviku.
Tegemist on teenusega inimeste jaoks, kellel nende haiguse tõttu pole enam kaua elada jäänud. Hospiitsis püütakse tagada neile maksimaal­selt täisväärtuslik eluõhtu ning rahulik ja väärikas lahkumine. Tähelepanu pööratakse nii surijate füüsiliste vaevuste leevendamisele kui nende sotsiaalsetele, psühholoogilistele ja spirituaalsetele vajadustele. Peale selle pakutakse tuge ka patsientide lähedastele.
Et hospiitsi tegevus jätkuda saaks, kaebas EELK diakooniahaigla vaidluskomisjoni otsuse kohtusse. 28. jaanuaril jättis Tallinna halduskohus selle paraku jõusse. Haigla kaebab kohtuotsuse küll uuesti edasi, kuid kohtuvaidluse lõpuni ripub hospiitsiosakonna saatus seega jätkuvalt juuksekarva otsas.
Haigla juhataja Jelena Leibur loodab siiski parimat. „Igal juhul võitleme edasi ja lootust pole me kindlasti kaotanud,“ kinnitas ta Eesti Kirikule. „Haigla uksi kinni me kindlasti ei pane ja usume, et saame ka hospiitsiga jätkata.“ Lisaks hospiitsile pakub diakooniahaigla nimelt ka hooldusravi-, pansionaadi- ja koduõendusteenust.

Avalikkuse toetus
Teema on äratanud meedias suurt tähelepanu, mida on veelgi suurendanud juhuslikult samal ajal esile kerkinud debatt eutanaasia üle. Mitmed eksperdid, sealhulgas Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop, märkisid sellega seoses, et Eestis oleks vaja rohkem hospiitse. Kui parandamatult haigetel oleks võimalik väärikalt loomulikku surma surra, leiduks nimelt vähem neid, kes näeksid ainsat väljapääsu eutanaasia kasuks otsustamisel.
Ometi on Eestis seni ainult kolm haiglat, mis hospiitsiteenust pakuvad. Voodikohti on neis kokku 31, sealhulgas tervelt 12 just praegu löögi all olevas diakooniahaiglas. Lisaks paistab viimane teiste hospiitside seas silma 16aastase kogemuse ning töötajate professionaalse väljaõppe poolest, mille on taganud Norra partnerid.
Just ilmselt seetõttu on diakooniahaigla hospiitsil hea maine. Näiteks meedias ja sotsiaalmeedias on teemat kommenteerides korduvalt viidatud enda või oma tuttavate positiivsetele kogemustele. Ka diakooniahaigla nõukogu esimees assessor Ove Sander kinnitab, et haigla töötajad tunnevad avalikkuse poolehoidu: „Tagasisidet on olnud väga palju ning see on olnud valdavalt toetav ja julgustav.“

Kiriku jaoks oluline
Ajakirjanduses on tavaliselt leidnud äramärkimist ka diakooniahaigla seotus EELKga. See on aidanud avalikkusel teadvustada kiriku panust ligimeste ja ühiskonna teenimisel. Lisaks on tähelepanu pälvinud peapiiskop Urmas Viilma poolt kogudustele tehtud üleskutse hospiitsi tuleviku eest palvetada. Et ülemkarjane taolisi üleskutseid kuigi sageli ei tee, näitab, et diakooniahaigla saatus on kiriku jaoks erakordselt oluline.
Ka assessor Sander rõhutab, et eelkõige tuleks ristiinimestel olukorra lahenemise eest palvetada. „Palvetada mitte ainult diakooniahaigla hospiitsi jätkamise eest, vaid kõikide haiglate ja hoolekandeasutuste eest, kus ühe või teise nime all aidatakse ja teenitakse inimesi nende kõige raskematel hetkedel,“ lisab ta. „Palvetada loomulikult nende haigete ja eakate inimeste eest, keda hooldatakse kodus. Palvetada hooldajate eest, et neil jätkuks armastust ja jõudu.“
Ühtlasi juhib Sander tähelepanu, et peagi on tulemas valimised: „Tahtmata kuidagi diakooniahaigla temaatikat politiseerida, pakub see siiski kristlastele hea võimaluse küsida, kuidas riigikokku pürgijad kavatsevad seista selle eest, et vananemine ja maisest elust lahkumine oleks inimväärne. Ning sedagi, millised on nende seisukohad uute hospiitside avamise ja haiglakaplanaadi rajamise küsimuses.“

Keerulised üksikasjad
Tekkinud avalik poleemika ajendas sõna võtma ka haigekassat. Nimelt avaldas ta kohtuotsuse teatavakstegemise järel pressiteate, milles kinnitas, et sõltumata kohtuvaidluse lõpptulemusest jätkab haigekassa diakooniahaigla rahastamist hospiitsiteenuse pakkumisel. „Tegu on loomulikult tänuväärse teatega, kuid puudub selgus, kuidas haigekassa soovib seda teha,“ kommenteerib Sander.
Haigekassa viitas pressiteates küll võimalusele rahastada hospiitsi koduõendusteenuse osana. Selle põhjal võis jääda mulje, et probleem on lahendatud. Ent Jelena Leiburi sõnul ei vasta pressiteates väidetu tõele: „koduõendus, statsionaarne õendusabi ja hospiits on erinevad teenused“. Kas ei anna taoline eksitus aimu sellest, et koguni Eesti tervishoiuametnikel on hospiitsi mõistest veel küllaltki ebamäärane ettekujutus?
Paljud teisedki vaidluse üksikasjad jäävad asjasse mittepühendatud kodanikele segaseks. Ent kindlasti on toimunu aidanud juhtida tähelepanu olulistele teemadele, millest seni avalikkuses piisavalt juttu pole tehtud. Ove Sandri sõnadega: „Ühe haigla keerukas rahastusvaidlus on juhtinud meid küsima küsimusi inimese väärika lahkumise kohta sellest elust ja arutlema, milliseid täiendavaid võimalusi võiks siin olla riigil.“
Rain Soosaar

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)