Esileht » Arvamused » Arvamus »

Diakoonia või ühiskonnatöö

22.02.2010 | | Rubriik: Arvamus

See, mille olemust Uues Testamendis püütakse edasi anda diakoonia mõiste kaudu, on usul ja andidel baseeruv üleüldine teenimine positiivse muutuse esilekutsumiseks inimeses ja ühiskonnas. Eelduste ja andide kasutamata ning edasiarendamata jätmine on väär.
Edasiarendamine eeldab õppimist ja tööd. Mida rohkem osatakse kasutada erinevaid võtteid, tehnikaid ja meetodeid, mida erinevamates valdkondades seda tehakse, seda tulemuslikum diakooniline (teeniv) kirik maailmas on.
Teenimine võib toimuda erinevates valdkondades, nt kultuuris, hoolekandes, majanduses. Kõikides valdkondades on kiriku tegevus põhjendatud teoloogiliselt ja filosoofiliselt, jõustatud õiguslikult ja poliitiliselt ning rakendatud praktiliselt. Viimane toimub mitte vaakumis, vaid sootsiumis.
Selleks, et mõjutada isikute gruppi, tuleb mõjutada hoiakuid. Algkristlastele omane ja tänapäevani ristikirikus säilinud hoolivus konkretiseerub praktikas inimsuhetes ja keskkondades, kaasa arvatud teenimisametite ja struktuuride loomise kaudu, ka kaplanaatide ja diakonaatide kaudu.
Teretulnud ja kogu maailmas elavnenud väitlus diakoonia teemadel muutub kohati väitlemiseks diakooniaga. Lugedes ja kuuldes arvamusavaldusi diakoonia ohtlikust prevaleerimisest jutluse ja liturgia ees, peab palvetama.
Diakooniaga väitlejad libisevad osavalt kahel tasapinnal. Ühel väidavad nad, et diakoonia on midagi enamat kui lihtsalt kiriklik sotsiaaltöö ja neil on õigus. Teisel aga vastanduvad nad otsustavalt sotsiaalsele aktiivsusele ja vastutusele, milleta kirik eemalduks aga diakoonilisest olemusest.
Tark jutt karitatiivsest ja liturgilisest teenimisest meenutab, et liturgia ja diakoonia on sisuliselt samad mõisted. Ma võin meelerahus nimetada nii Kopli kodutute toitmist kui osalemist valitsuse töörühmades diakooniaks, aga ka liturgiaks. Mäletate ju küll, missugune on Jumalale meelepärane ja mõistlik jumalateenistus.
Tegelikult on tegemist väitlusega ristiinimese ja koguduse kohast ühiskonnas. Seetõttu võime tehtavat nimetada ka ühiskonnatööks. Kas aastatetagused väitlused niši- ja sotsiaalkiriku üle tulevad tagasi?
Positiivse muutuse esilekutsumiseks inimeses ja ühiskonnas on vaja teha tööd. Selleks on vaja omandada teadmisi, oskusi ja vilumusi. Mitte projektijuhtimise, eelarvestamise ja kohaliku kogukonna elu korraldamise protsessis ei kaotata tundlikkust ja pädevust vaimulikes küsimustes. Kaaskodanike jaoks olulistest ning hoiakuid ja keskkondi kujundavatest tegevustest kõrvale hoides aga küll.
Võtkem end kokku, õppigem, tehes head, arendagem oma elukeskkonda ning arenegem ise. Et elaksime oma elu tõepoolest paremaks muutumise maal rahva hulgas, kelle vastutust me jagame.


Avo Ürpus,
EELK diakooniatalituse juhataja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)