Esileht » Arvamused » Kolumn »

Demokraatia kest jääb, ent sisu kaob

01.10.2014 | | Rubriik: Kolumn

Demokraatia ei ole see, kui inimesed «saavad igaüks teha, mida tahavad», on ühiskondlikes tegemistes aktiivsed või kui võimalikult palju inimesi võtab võimalikult paljudest poliitilistest tegevustest võimalikult aktiivselt osa.
Aktiivsus ilma erimeelsuste, -arvamuste ja vaadeteta iseloomustab autoritaarset fašismi või totalitaarset kommunismi, mitte liberaaldemokraatiat. Me kõik teame, et ühe partei riik või ühiskonnas toimuva kajastamine vaid ühe meediaväljaande järgi ei saa olla demokraatia. Samamoodi ei ole demokraatlik enam olukord, kus on vaid üks viis, kuidas olla ja aru saada. Ka siis, kui sel ainuõigel moel käitub aktiivne enamus.
Meie demokraatia hääbub vaikivalt, märkamatult, ent järjepidevalt. Demokraatia ei ole ohus. Demokraatia kaitsjad ei ole kaotamas lahingut nende vastas, kes demokraatiat ründavad. Õieti teda ei rünnata ega kaitstagi. Kes vähegi tahab, saab arvata Rahvakogul ja arvamusfestivalil. Kevadest saadik saab riigikogule isegi kollektiivseid ettepanekuid esitada. Mingi suhtlus rahvaesindajate ja kodanike vahel on veel täitsa alles.
Kümme aastat tagasi andsin üliõpilastele ülesandeks kirjutada essee oma poliitilistest veendumustest. Toona olid vaid vähesed õppinud väitlemist, ent kõik oskasid kirjeldada oma veendumusi. Tänapäeva noored oskavad kõik väidelda, vastavalt vajadusele argumenteerida mille eest iganes, ent ülesanne kirjeldada oma veendumusi on neile ebamugav, paneb hinge kinni, kuna oma veendumuste kujunemiseks pole enam vajadust ja võib-olla eriti ka võimalust.
Kui millestki saab mõelda mitut moodi – olgu seksuaalsest orientatsioonist, kultuurilisest paljususest, olukorrast Venemaal ja Ukrainas, majanduslikust õiglusest või sellest, kuidas vormistada akadeemilist kirjatööd –, küsitakse järjest enam: «Miks ei ole üht moodi?» Sest ühtmoodi on õigesti.
Kui keegi mõtleb, arvab või elab teistmoodi või «ise enda moodi», siis tundub see järjest ebanormaalsem. Järjest normaalsem on sellisel juhul olla pigem vait ning tajuda kõigepealt ära, kuidas enamik tunneb, arvab ja on.
Enamiku seas on ka täitsa ühtemoodi tajutavaid asju ja olemise viise. Näiteks on üsna ühine arusaam, et «igaüks on oma õnne sepp», «võitjat» ja «võitmist» väärtustav kultuuriline hoiak ning teadmine, et kõik edumeelsed jõuavad kuhu iganes nad jõuda tahavad, kui nad vaid oskavad leida lühimaid teid oma eesmärkideni ning neis on enesekindlust sel teel püsida. Sellest, kui paljud kaugele jõuavad, olulisem on, et enamik usub ja loodab sel moel eduni jõuda.
Konkureerivate indiviidide kultuuris pole ühiskondlike gruppide, huvide või vaadetena organiseerumine enam oluline. Arvamuste paljusus ja konkurents on teisejärguline. Riik on endiselt vajalik, ent pigem toimiva masinavärgina, mitte millenagi, mis väljendab seda hetkelist tasakaalu ja kompromissi, milleni demokraatlikus arvamustevahetuses ja huvide konfliktis on jõutud.
Kodanikud ei konkureeri huvide ja vaadetena demokraatlikus poliitikas, vaid üksikute tarbijatena turuplatsil. Maailmavaade on laias laastus ükskõik. Niivõrd, kuivõrd seda on, on ka maailmavaade tarbeese. Erakonnad pakuvad kõikidele midagi, kodanik tarbijana valib kord ühelt, kord teiselt.
Valida saab vaid vähest, kuna valdav osa riigieelarvest on varasemate otsuste tõttu ette ära planeeritud, 99% seadustest, mille järgi me elame, on juba varem vastu võetud, ruumi muutusteks napib ning põhimõttelised maailmavaatelised vastandumised (sotsiaaldemokraatide ja parempoolsete, liberaalide ja konservatiivide vahel) tunduvad aegununa. Vähemalt noorte jaoks, kes tahavad olla edukad ja õnnelikud, mitte liberaalid ja konservatiivid, vasak- või parempoolsed.
Võib-olla ongi nii, et poliitikasse puutuvas on kahe aastakümne jooksul niivõrd palju ära otsustatud, niivõrd palju seadusi tööle pandud ning nii suures osas kokku lepitud, et riigi masinavärk toimib ilma, et meil olekski enam palju arvata või eri meelt olla.
Eks me vali esindajaid riiki haldama ka järgmise aasta märtsis. Eks me käi tublide kodanikena ikka valimas, laulupeol, arvamusfestivalil ja «Teeme ära!» talgupäevadel. Väliselt ei muutu suurt midagi. Üksikutes küsimustes anname isegi allkirja petitsioonile või omame arvamust sellest, milline kandidaat peaministrikandidaatide debatis oli teistest retooriliselt parem.
Rahvustunded ei kao, sest neis me tunneme end ühtsetena. Demokraatiale olemuslikult oluline avatus arvamuste ja vaadete konfliktiks, kogemuste ja eluviiside paljususeks aga kipub kaduma. Märkamatult.

Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)