Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Dementsus – mitte ainult mäluprobleem

20.05.2009 | | Rubriik: Ühiskond

Kuidas tunneme end siis, kui märkame oma lähedaste käitumises muutust, mida ei suuda mõista, veel vähem uskuda, et muutus on pöördumatu? Kui lähedane inimene on kadumas meile tundmatusse maailma, isegi kui ta on füüsiliselt ikka veel meie kõrval?

Meie elus on rolle, mis näivad muutumatud. Olles oma vanemate laps, oleme neilt omandanud eluväärtused, õppinud elus toime tulema, harjunud neile lootma, kui elus tuleb ette vasturääkivusi. Vanematel on meie elus roll, mida keegi ei saa kunagi üle võtta või asendada. Eelmise põlvkonna kadumine surma läbi on elu loomulik käik, kuid ometi ei ole vaid surm see, mis muudab meie rolli lapsena.

Väljakutse perekonnale
Dementsus on sündroom, mis üldjuhul kujuneb välja inimese vananedes, kuid dementsus võib kaasneda ajukasvaja, alkoholismi, peatrauma, ajuinsuldi või -infarktiga ka nooremas eas. Haiguse jooksul kujunevad välja tõsised sümptomid: isiksuse muutumine, spontaansuse vähenemine, kõnehäire, arvutusraskus.
Täpseid andmeid sellest, kui suurel osal meie rahvastikust on dementsusega kokkupuuteid, ei ole, sest paljudel selle sündroomi all kannatavatest inimestest on probleem tegelikult diagnoosimata. See tähendab, et dementsuse arengut pidurdavat ravi ei ole neile inimestele määratud ning haigestunu lähedastel puudub informatsioon, kuidas olukorraga paremini toime tulla. Eestis ongi probleemina välja toodud vähese tähelepanu osutamine dementsusega inimeste hooldajatele ja arendamata perede toetus- ja hooldussüsteem.
Dementsussündroomi väljakujunemine ühel pereliikmel on tõsine väljakutse kogu perekonnale, kuigi dementsuse arengu algusfaasi ei pruugi teised äragi tunda, sest areneva haigusega inimene on olukorrast lahendust otsides ootamatult leidlik. Samuti on probleemi eitamine dementsuse algusfaasis väga tavaline.
Kõrvalseisja võib küll täheldada mõningast isiksuse muutumist, märgata alanevat valmisolekut ühistes ettevõtmistes kaasa lüüa või oma huvialadega tegelda, samas on vanema inimese aktiivsuse vähenemine ja suhtlusringi ahenemine seletatav alanenud füüsilise võimekusega ja nii ei tarvitse me pikemagi perioodi kestel taibata, et tegelikult on probleem hoopis mälu kadumises.

Lisakatsumused
Mäluprobleemi tekkimisel leiab inimene endale erinevaid põhjendusi, miks ta mõnda asja ei mäleta või ei tea, kuhu ta oma asjad pani või miks päevad lähevad segamini… On inimesi, kes hakkavad endale välja töötama mälu abistavaid süsteeme: varustatakse end meeldetuletavate lipikutega, üritatakse seada esemeid teatud korrapära või enda jaoks mõistetava loogika järgi.
Vestluses võib tekkida kummalisi hüplemisi ühelt teemalt teisele. Et dementsuse puhul on probleeme just lähimäluga, võib inimene oma lapsepõlve, noorpõlveseiku ja tööelu hästi mäletada. Ometi ei ole dementsus vaid mäluprobleem.
Dementsuse süvenedes lisanduvad teised kognitiivsed häired: inimene unustab, kuidas sooritada seni enesestmõistetavalt sujunud toiminguid. Probleeme tekib enesehoolduse ja toitumisega. Häired tekivad koha- ja ajatajus ja see muudab eluga toimetuleku aina raskemaks: unustatakse kodutee, toit tulele, veekraan lahti, triikraud vooluvõrku jmt. Muutuda võib keelekasutus: varem korrektse keelekasutusega inimene võib tarvitada ebasündsaid väljendeid ja vastupidi. Dementsuse hiline staadium toob kaasa sõltuvuse hooldusest ja järelevalvest.
Siiski võib vanemas eas mäluhäireid põhjustada vale toitumine, vitamiinipuudus, eriti aga vähene vedeliku tarbimine. Sel juhul võib mälu adekvaatse hoolduse ja õige toitumise tulemusel taastuda ning dementsuse sümptomid kaovad. Risk toitumise ja vedeliku tarbimise häireteks on suurem liikumisraskustega inimestel.

Ainus viis kaua elada
Eakamad inimesed võivad innustuda kõigest, mis puudutab nende noorust ja ammumöödunud aegu. See on loomulik, sest kui tänased toimetused kipuvad ununema, on turvaline klammerduda tuttava külge. 
Me ei tea vananemisest kuigi palju. Meie ühiskond pigem vaikib vanad maha, kui suhtub neisse tähelepanu ja hoolivusega. Ometi on üks tark inimene öelnud, et vananemine on ainus viis kaua elada. Me lihtsalt ei mõista vananemise loomulikku protsessi, veel vähem oskame valmistuda selleks, et meie vanematest võivad saada hallipäised lapsed.
Märgates muutust vanema põlvkonna esindajate käitumises, oleks mõistlik esmalt pöörduda perearsti ja siis neuroloogi poole. Et aidata mälu kadumise käes vaevlevat inimest, peaksime kõigepealt ise saama teadmisi probleemi olemusest. Siiski, kui inimene ise ei soostu arsti juurde minema, peaks seal käima pereliikmed. Asjatundlik neuroloog saab anda näpunäiteid mälu abistavate võtete ning soovitatava käitumise kohta, sest just lähedaste käitumine määrab suuresti dementsusega inimese elukvaliteedi.
Vanadel inimestel on sotsiaalsed ja muud inimlikud vajadused. Selleks, et eakas inimene säilitaks võimalikult kaua oma sotsiaalsuse, on oluline kontrollida, kas tema kuulmine ja nägemine on piisavalt hea ja vajadusel pöörduda arsti poole. Ka hammaste seisukorda oleks mõistlik kontrollida, sest peale mõju eneseväärikusele sõltub hammastest nii mälumisvõime kui kõne arusaadavus.
Me ei peaks keskenduma sellele, mida inimene ei suuda, vaid sellele, mida ta veel suudab. Dementsus sulgeb inimese tema sisemaailma ja mida kaugemale areneb dementsus, seda nõrgemaks muutub side välis- ja sisemaailma vahel.
Et hinnata, kas inimene tunneb end hästi või halvasti, tuleks teda jälgida ja tähele panna tema näoilmet, liigutusi, kehahoiakut. Dementsusega inimese ennastkehtestav, soove väljendav hoiak ja lõdvestatud keha annavad tunnistust tema heast enesetundest. Sama räägib tema soov suhelda, huvi väljendamine ümbritseva ja oma välimuse vastu, abivalmidus, humoorikus, tundlikkus teiste inimeste emotsioonide suhtes jm.
Seevastu ei räägi heast enesetundest üksildus, kurbus ja lein või alatasa vihameelne olek. Samuti on väljendatud meeleheide, ükskõiksus, igavus või ärevus märgid halvast enesetundest. Ka füüsiline ebamugavus (nihelemine, mõne piirkonna masseerimine, puudutamine), valu või apaatia ning endassetõmbumine annavad teada häiritud heaolust.
Kui allesjäänud mälu- ja toimetulekuressursid ei leia rakendust, hääbub inimene kiiremini. Dementsusega inimesel on seljataga pikk väärikas elu ja on oluline, et me ei suhtuks temasse kui lapsesse. Iga inimene on ainukordne ja nii peab ka dementsusega inimese hooldus lähtuma tema individuaalsusest.

Katrin Raamat,
Tallinna Diakooniahaigla sotsiaaltöötaja

Dementsust
ehk nõdrameelsust kui psüühikahäiret iseloomustab eelkõige mälu ja intellekti täielik või osaline nõrgenemine. Dementsus võib alguse saada kõikidest haigustest, millega kaasneb peaaju närvirakkude hävimine.
Dementsussündroom süveneb tavaliselt aeglaselt. Inimene hakkab kordama ühtesid ning samu küsimusi, on võimetu end selgelt väljendama, ei suuda leida oma asju, asetab tarbeesemed valesse kohta, ei oska leida koduteed, on hakanud kiiresti väsima ja muutunud aeglaseks oma tegevustes, äkiliselt ilmuvad agressiivsushood, meeleolu vaheldub kiiresti, inimene on võimetu planeerima ja lõpule viima eesmärgipärast ja varem osatud tegevust.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)