Deemonid ja nende paljastaja

Augusti alguse pisut
vihmane ilm kutsus tuppa lugema. Huvitavaks kaaslaseks leidsin seekord
raamatupoest Carl Sagani kümnekonna aasta eest ilmunud ja käesoleval aastal
eesti keelde tõlgitud raamatu «Deemonitest vaevatud maailm».

Carl Sagan on tuntud loodusteaduste ja
skeptilise mõtlemise propageerijana, kompromissitu ufode ja muude paranähtuste
paljastaja, samuti vihane religioonivastane. Raamatu motoks oli Sagani soov oma
lapselapsele: «Ma tahaksin, et sa elaksid maailmas, mis on vaba deemonitest ja
täis valgust». Küllap kuluks Sagani arvates tugev annus skeptilist mõtlemist
ära ka Eestile, kus 2005. aasta eurobaromeetri andmetel usub 54% elanikest
vaimu või tundmatu jõu olemasolu.

Sagani propageeritud skeptitsism on
meetodina kindlasti ülimalt vajalik ja väärtuslik. Tema üheks meelisteemaks on
ufonduse ja tulnukate teemal valitseva kergeusklikkuse kritiseerimine. Näiteks
palub ta väidetavalt ufodega pidevas kontaktis olevatel inimestel küsida
tulnukatelt vastuseid loodusteaduslikele probleemidele ja hüpoteesidele.
Tulnukad ei reageeri nendele küsimustele mitte kunagi. Küll aga vahendatakse
talle tulnukate pikki ja poeetilisi arvamusi meie moraali ja õige elu  kohta. Ometi peaks tulnukatel olema lihtne
meid pisut füüsikas ja keemias aidata.

Samas tundub, et ufoteema püsib jätkuvalt
kuum. Möödunud nädala SL Õhtulehest lugesin, kuidas esimeses meeskonnas Kuule
jõudnud astronaut Edwin Aldrin olevat ligi nelikümmend aastat pärast
kosmoselendu tunnistanud, kuidas Kuul jälgis neid ufo.

Raamatu autori metoodika nautimise kõrval
hakkab üsna kohe silma Sagani vaenulikkus religiooni suhtes. Kriitika alla
satuvad usutervenemised, müstika, Piibli fundamentalism, nõiaprotsessid jne.
Mitut nähtust kritiseerib autor õigustatult, samas ei too Sagan kusagil välja
tänapäeva teoloogide seisukohti, mis oleksid talle väärikaks
dialoogipartneriks, vaid piirdub mitte eriti intellektuaalsete või sajandeid
vanade usuliste seisukohtade materdamisega. Pisut armu leiavad ta silmis vaid
religioossetele järeldustele jõudnud füüsikud, kuid ka neid nimetab ta
irooniliselt «liiga kaugele minejateks».

Usku kinnitavate raamatute kõrval on ikka
õpetlik lugeda kriitikat, mille üheks näiteks on kindlasti Carl Sagani raamat.
Siiski tahaks kristluse poolelt Sagani teost saatma panna igihalja C. S.
Lewis’e «Pahareti kirjapauna» eessõnas toodud humoorika mõtte: «On kaks
võrdväärset ja vastandlikku eksiarvamust, millesse meie sugupõlv võib põrguliste
suhtes langeda. Ühel juhul ei usuta nende olemasolu. Teisel juhul seda küll
usutakse, kuid tuntakse nende vastu liigset ja ebatervet huvi. Põrgulised ise
tunnevad võrdset meelehead nii ühest kui teisest eksitusest ja tervitavad
rõõmuga niihästi materialisti kui nõida.»

Toomas Jürgenstein