Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

De ventre matris meae vocavit me Dominus – minu ema ihust on Issand mind kutsunud

17.06.2009 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

De ventre matris meae vocavit me Dominus in nomine meo: et posuit os meum ut gladium acutum: sub tegumento manus suae protexit me, et posuit me quasi sagittam electam. Ps. Bonum est confiteri Domino: et psallere nomini tuo, Altissime.
Minu ema ihust on Issand mind nimepidi kutsunud: ta on teinud mu suu terava mõõga sarnaseks: ta on peitnud mind oma käe varju alla ja tegi mind teravaks nooleks. Ps. Hea on tänada Issandat: ja mängida Sinu nimele, Sa Kõigekõrgem. (Js 49:1–2; Ps 92[91]:2)

Ristija Johannes sündis Jeesusest umbes pool aastat varem elatanud Sakariase ja Eliisabeti peresse. Ebatavalised sündmused tema sünni eel ja ajal (vt Lk 1:5–25, 57–80) lubavad temas näha erilist Jumala Püha Vaimuga täidetud kingitust.
Umbes aastail 28–29 pKr järgnes ligikaudu kolmekümneaastane Johannes (vrd Lk 3:23) Jumala kutsele, et kuulutada Iisraeli rahvale ristimist pattude andekssaamiseks ja messiaanliku riigi lähedale jõudmist.
Johannes kuulutas kõrbes, Jordani jõel ja Jeruusalemma lähedal (Lk 3:3–18). Rahvas pooldas teda ta sõnade veenvuse ja askeetliku eluviisi pärast. Suure tõenäosusega tundis Johannes Qumrani vennaskonda ja esseene, kuid ei olnud kummagi liige.
Jeesus laskis Johannesel ennast ristida (Mk 1:9–11 par) ja Johannes juhtis rahva Jeesuse juurde, tutvustades teda sellena, kes peab tulema ja on temast väärikam (Jh 1:26–27). Johannese jüngrite hulgast sai Jeesus oma esimesed poolehoidjad (Jh 1:35–37).
Kui Johannes oli avalikult tauninud kuningas Heroodes Antipase abielurikkumist, laskis viimane Johannese vangistada. Heroodiase nõudel laskis kuningas Johannesel pea maha raiuda (Mk 6:14–29). Ristija Johannese surmapäeva pühitseb kirik 29. augustil.
Jeesus nimetas teda suurimaks naisest sündinute hulgas (Mt 11:11 par). Ristija austamine on tuntud juba kiriku algaegadest peale. Tema mälestuspäevaga on seotud rikkalik rahvakombestik.
8. saj elanud Paulus Diaconus (u 720–13.04.799) kirjutas Ristija Johannese auks hümni Ut queant laxis. Prantsuse liturg Durandus (u 1230–01.11.1296) teab märkida, et Paulus kirjutas hümni ühel Vaiksel Laupäeval, kui ta valmistus laulma ülistushümni (Exsultet) ning avastas, et ta kurk on haige. Võib-olla mõeldes Ristija Johannese isa Sakariase hääle taastumise peale (Lk 1:18–20, 57–66) palub ta sarnast abi hümni esimeses salmis.
Muusikateoreetik Guido Arezzost (991/992 – pärast 1033) hakkas hümni kasutama abivahendina muusika õpetamisel, lastes tundmatu meloodia helikõrgusi võrrelda tuntud meloodiaga. Et hümni kuue poolvärsi algusnoodid vastavad heliredeli kuuele noodile, anti ajapikku nootidele nimed ut, re, mi, fa, sol, la si – vastavalt poolvärsside esisilpidele:

Ut queant laxis, resonare fibris,
mira gestorum famuli tuorum,
solve polluti labii reatum,
Sancte Ioannes.

«Et Su sulased võiksid vabakspäästetud häältega kuulutada Sinu imelisi tegusid, puhasta süü meie määrdunud huultelt, oo püha Johannes.»
Kui tekkis vajadus anda nimetus oktaavi seitsmendale noodile, soovitas Erich van der Putten 1599. a silpi bi (sõnast labii), kuid enamik muusikateoreetikuid eelistas silpi si (sõnadest Sancte Ioannes). ut on üldiselt solfedžos asendatud silbiga do avatud lõpphääliku pärast. Nimi on tõenäoliselt inspireeritud sõnast Dominus (Issand).

Joel Siim

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)