Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Da Vinci kood

25.05.2006 | | Rubriik: Teoloogilist

Nüüd on see siis kohal. Dan Browni kurikuulsast romaanist «Da Vinci kood» on loodud mängufilm, mis linastus 19. mail ka Eestis.

Selle filmi ümber on juba ammu löödud häirekella, et ta «raputab kristluse alustalasid» (Mari Rebane, EP 23.12.2004) ja katoliku kirikut ning mõnitab kristlikku usku. Protesteerinud pole ainult Vatikani kardinalid ja teiste kirikute esindajad, vaid ka lihtsad kristlased üle kogu maailma.

Kinno sisenedes kohe esimesel päeval oli tunne, nagu oleksin sattunud põrgu eeskotta. Kuid ühel teisel põhjusel. Nii hirmsad olid reklaamitavad filmikatkendid, millega kostitati külastajaid enne pärisfilmi algust. Sama tunne oli vallanud ka minu kunagist õpingukaaslast astroloog Igor Mangi, kes istus üks rida tagapool ja kellega pärast Coca-Cola Plaza kohvikus kolmveerand tundi mõtteid vahetasime.

Mis on siis erilist selles filmis? Või ka raamatus, sest filmi üldpilt on Andris Feldmanise sõnul «rangelt raamatu järgi konstrueeritud» (EP 20.05).

Film algab Louvre’i muuseumi kuraator Jacques Sauniere’ mõrvamisega munk Silase poolt, kes täidab konservatiivse katoliikliku organisatsiooni Opus Dei käske. Politseiuurija Bezu Fache’i abil veeretab aga Opus Dei mõrvakahtlustuse hoopis Harvardi ülikooli religioonisümboolika professorile Robert Langdonile, mis toob kaasa terve sündmustekeerise, kus püütakse vandenõuteoreetikust rikkuri Sir Leigh Teabingi abiga lahendada mõistetamatute juhtumuste tagamaid.

Salaühingute mahhinatsioonidest läbipõimitud teos keskendub Püha Graali ümber toimuvale. Püha Graal pole mitte konkreetne ese või karikas, vaid hoopiski Maarja Magdaleena ning temast põlvnev vereliin. Maarja Magdaleenast tegi Püha Graali tõik, et ta oli abielus Jeesusega ja kandis mehe ristilöömise aegu oma üsas last, kes pärast sündi Lõuna-Prantsusmaale toimetati, kus Jeesuse järglased abiellusid hiljem kuninglike frankidega, pannes aluse merovingide dünastiale. Viimane Jeesuse järglane on filmis koos Langdoniga jälitajate eest põgenev Sophie Neveu.

Püha Graali suurt saladust teavad «Da Vinci koodi» järgi ainult organisatsiooni Siioni Abiklooster liikmed, kelle hulka on kuulunud vägagi nimekaid tegelasi, nagu Leonardo da Vinci, Isaac Newton ja Victor Hugo, samuti tapetud kuraator.

Saladust teab ka katoliku kirik, kes on olnud valmis saladuse hoidmise nimel koguni tapma (sel põhjusel hävitati näiteks templirüütlite ordu), et püsiks kiriku poolt loodud õpetus Jeesuse jumalikkusest ja ohvrisurmast (filmis rõhutab seda külge Opus Dei piiskop), mille kaudu kirik sai kindlustada oma võimu kui lunastuse ainus vahendaja ning tõrjuda kiriklikult ja ühiskondlikult positsioonilt pehmemaloomulist naissugu.

Süüdistused katoliku kiriku pihta on seega rängad (ehkki säästetakse nendest tänapäeva Vatikani). Eriti on end puudutatuna tundud praegu väga mõjukas Opus Dei, kes pole rahul sellega, et neid kujutatakse fanaatiliste munkadena (märatsevat hullu meenutav mõrvarist munk Silas piitsutas end filmis korduvalt ise veriseks ja rebestas oma nahka raudkettidega), kes kasutavad mõrvu ja valetamist.

Nad ütlevad oma avalduses, et inimesed, kes tunnevad huvi nende rühmituse ja kristluse ajaloo vastu, peaksid toetuma teaduslikele raamatutele, mitte ilukirjandusele (nagu «Da Vinci kood»).

«Opus Dei on katoliiklik organisatsioon ning järgib katoliiklikku doktriini, mis taunib selgelt ebamoraalset käitumist, kaasa arvatud mõrva, valetamist, varastamist ja üldiselt inimeste haavamist,» vahendab neid Erkki Bahovski. Ka režissöör Ron Howard võtab filmi kohta omaks, et «see pole ajalugu» (PM 12.05).

Kuid raamatu autor on vastupidisel arvamusel. Dan Brown on kinnitanud resoluutselt, et «absoluutselt kõik selles (raamatus) on tõde». Veel enam, mitmest «väga usaldusväärsest allikast» saavat tema sõnul kinnitust väide, et tegelikult jäänud Jeesus ristilöömise järel ellu (ehkki seda teemat filmis ei arendata).

See kõik ei õõnesta kirjaniku väitel «mingil kombel Kristuse sõnumit»: ta soovis ainult innustada inimesi sügavamalt mõistma usu ja teaduse vahekorda ning mees- ja naissoo vahelist võitlust. Nii vahendab autorit Neeme Raud (PM 23.12.2004).

Siiski võib kinnitada, et teose sisu puhul on tegemist läbi ja lõhki fantaasiaga, millel pole tegelikkusega suuremat pistmist. Tegelikult pole mingeid andmeid Jeesuse abielust Maarja Magdaleenaga ning nende järglastest.

Samuti pole tõsi, et Jeesuse jumalikkusse hakkasid kristlased uskuma neljandal, mitte esimesel sajandil. Tõesed pole ka arvud, mis on toodud inkvisitsiooni ohvrite puhul ega vandenõuteooriad, mis on põimitud Püha Graali loo ümber – nii nagu see lugu ise on legend. Juba on film ka Cannes’is (kuuldavasti naerupahvakute saatel) saanud kriitikutelt hävitava hinnangu (Triin Thalheim, SLÕL 19.05). Seepärast on ka täiesti asjakohane, kui Eesti Ekspress nimetab Dan Browni teost lihtsalt «sopakaks» (18.05) ning Linnar Priimägi «verbaalseks koomiksiks»: «Akadeemilises käibes tuleks see teos paigutada keelatud raamatute nimekirja» (PM 18.06.2005).

«Da Vinci koodi» puhul on ohuks see, et inimesed, kes ei tunne piisavalt ajalugu, võivad kirjutatut võtta tõe pähe. Sama oht kerkib teistegi Jeesuse pärimust sensatsiooniliselt tõlgendavate teoste puhul, mida on ilmunud ridamisi, ka Eestis. Sest «juba ammu on saanud loovisiksustel tavaks pühakirja suvaline tõlgendamine või lausa mõnitamine» (Sergei Stadnikov, EP 11.02. 2005).

Mis on siis raamatu autori ja filmitegijate eesmärgiks (peale suure hulga raha, mida nad kahtlemata teenivad)? Selles ei tohiks olla kahtlust: nende rünnak suundub kiriku võimu ning ajast ja arust dogmade vastu.

Eesmärgiks on asendada vanaaegne müütiline Jeesuse-pilt – kelles Sõna saab lihaks, kes meie pattude lepitamiseks sureb ristil, tõuseb üles hauast ning läheb taevasse – uue ja tõelise Jeesuse-pildiga, mis on puhastatud moodsale inimesele vastuvõetamatust legendaarsest taagast.

Autoreid ilmselt ärritab kiriku senine mõjujõud hingede üle ja dogmade võim mõistuse üle ning nad üritavad anda avalikkuse ees võimsat impulssi, et uue Jeesuse «loo» esitamisega välja tõrjuda vana Jeesuse «lugu», kuni rahvahulgad sellesse enam ei usu ning lakkab iganenud kirik kui institutsioon, mille loomuseks on rakendada võimu inimsüdamete kallal – ning asemele tuleb midagi sellist, mis jätkab ajaloolise Jeesuse üritust.

Milline on siis Dan Browni pakutud uus Jeesuse «lugu»? Ta ei kuuluta ateismi. Tema seisukohti väljendab professor Langdon, kes jaatas filmis täiesti, et Jeesus vahendas erilisel viisil Jumalat – ilma tema erilise religioosse andeta poleks mõeldav kristluse tekkimine.

Langdon arutles koguni tõsimeeli, et imed võivad olla võimalikud (ta ei eitanud jäägitult isegi mitte Kaana pulma imet). Samuti meenutas ta, kuidas ta poisikesena kaevu kukkudes palvetas Jeesuse poole ning viimaks jõudis abi pärale. Kuid Jeesuse jumalikkusest saab rääkida ainult eeldades, et kogu inimkonda saab käsitleda mingis mõttes (potentsiaalselt) jumalikuna.

Iseenesest pole sellises «uues» Jeesuse-pildis või taotluses seda luua midagi uut. Juba üle kahesaja aasta on taotlenud liberaalseks teoloogiaks nimetatud vool sedasama. Kuid ajapikku on aru saadud, et iga sellelaadne konstruktsioon kannab paratamatult oma loojate näojooni ega ole sugugi ajaloolise Jeesuse peegelduseks.

Ajaloolis-kriitiline meetod, mille alusel Jeesuse-pärimustikku uuritakse, on rangelt teaduslik meetod, mille põhjal hinnates kuulub «Da Vinci koodis» esitatud pilt Jeesusest pigemini legendide ja fantaasia valdkonda.

Filmi ohtlikkuse suhtes ei tasuks liiga palju muretseda. Kuuldavasti kirjutavat Dan Brown juba järgmisi romaane professor Langdoni seiklustest – laskudes seega liialdusse, mis ilmselt ise paljastab tema lugude legendaarse iseloomu.

Arne Hiob,

teoloogiadoktor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)