Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Christian Ackermann tähelepanu keskmes

23.11.2005 | | Rubriik: Persoon minevikust

Põhjus, miks Christian Ackermanni nimi
nüüd korraga ka nende suus on, kes temast kunagi varem kuulnud pole, on Vigala
kirikus juhtunus. Ma ei hakka seda kordama, vaid püüan rääkida meistrist
endast.

Teadaolevalt saabus Ackermann
Köningsbergist üle Danzigi, Riia ja Stockholmi Tallinna kusagil 1670ndate
alguses. Nimetatud linnade töökogemusega asus ta ametisse tolleaegse kuulsaima
puunikerdajate ja -tislerite tsunfti meistri Elert Thiele töökojas.

Pärast Thiele surma 1674. aastal
omandas Ackermann mõneti skandaalsel viisil meistri töökoja. Nimelt abiellus
selliseisuses Ackermann meistrilese Anna Martensiga veel enne aasta möödumist
Thiele surmast ning soetas temaga lapse, kelle ristimise puhul on Tallinna
Oleviste kiriku meetrikaraamatusse tehtud märge, et laulatusest on möödunud
vaid viis kuud.

Võib-olla oleks aja jooksul tallinlased
Ackermannile üldkehtivast moraalist kõrvalekaldumise ka andeks andnud, kui mehe
edasine käitumine oleks olnud linna tavasid arvestav. Vastupidiselt kõikide
ootustele aga keeldus Ackermann astumast tsunfti.

Sellest, millest paljud tookordsed sellid
unistasid – naituda tsunftimeistri lesega ja tõusta seeläbi auväärt
tsunftimeistriks – Ackermann ei hoolinud. Tema tahtis olla «vaba mees»,
sõltumatu tsunftisisestest ettekirjutustest nii elu, töö kui hinnakirja osas.

Rae ja tsunftimeistrite silmis jäi end
vabaks kujuriks ehk kunstnikuks kuulutanud Ackermann pööningujäneseks, kes
nende autoriteeti õõnestas ja leivapalukest käest kiskus. Just nii seisab
Tallinna Linnaarhiivis säilinud Ackermanni ja rae vahelises kirjavahetuses.

Ackermannist, kümne lapse isast, all-linna
tsunftimeistrite viha eest Toompeale kolinud ja peamiselt aadlike tellimusi
täitnud (valdavalt altariseinte, kantslite ja vappepitaafide näol) ning ilmselt
1710. aastal katku surnud mehest, sai Eesti kunstiajaloo esimene vaba
kujur (Bildhauer). See tähendab kunstnikku enam-vähem moel, nagu me seda
tänapäeval mõistame.

Hiljem järgis Ackermanni eeskuju mitu teist
meest, kelle enesehinnang ja töö viis tsunftisüsteemi lagunemisele 19.
sajandil. Seda, et Ackermanni kunsti tegelikult ka Tallinna rae poolt kõrgelt
hinnati, kinnitab üks kiri, milles meistrit, kuigi irooniliselt, võrreldakse
kuulsa antiik-kreeka kujur Pheidiasega.

Tiina-Mall Kreem, kunstiajaloolane

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)