Carl Eric Laantee Reintamm: oluline on leida elule alus

Peterburi peakonsul Carl Eric Laantee Reintamm, kes vaimuliku pojana on maast madalast tuttav kiriku temaatikaga, avaldab Eesti Kirikule antud intervjuus arvamust, et kirik ei peaks sekkuma poliitilistesse otsustustesse.

Idee teha Eesti Kirikule intervjuu Eesti Vabariigi peakonsuliga sündis märtsis, mil kohtusin esimest korda värskelt ametlikult peakonsuli ametisse astunud Carl Eric Laantee Reintammega. Selleks on mitmeid põhjusi. Peakonsul üllatas mind oma avara silmaringiga ja siira teoloogilise huviga. Tegu on inimesega, kes on näinud maailma ning kelle isa Karl Laantee oli eesti vaimulik ja usuteaduskonna õppejõud.
Kohtun peakonsul Carl Eric Laantee Reintammega esimesel nelipühal pärast jumalateenistust tema kodus Peterburi kesklinnas. Jutukas peakonsul tõestab eesti vanasõna „käbi ei kuku kännust kaugele“. Temas isa õpetas Tartu ülikooli usuteaduskonnas retoorikat ja seda valdab ka poeg. Ühel hetkel tajun, et nüüd on minu aeg kuulata jutlust ja seda kõige positiivsemas tähenduses. Enne seda aga rõhutab peakonsul, et intervjuus väljendab ta oma isiklikke arvamusi.

Teie isa Karl Laantee oli eesti vaimulik ja usuteaduskonna õppejõud. Mil moel on peretaust Teid mõjutanud?
Tunnen ehk kirikut keskmisest eestlasest paremini. Olen kasvanud üles kirikuga. Oma esimesed eluaastad veetsin kirikus. Kasvasin Peruus, USAs ja Uruguais. seal olid Ameerika luterliku kiriku kogudused. Olin viieaastane, kui kolisime Rootsi. Isa oli kirikuõpetaja. Isapoolne vanaema oli väga usklik inimene. Isa sattus Saksamaa kaudu USAsse. Ta oli väga hea õpilane ja hästi haritud: pere vanema pojana sai ta õppida Treffneri gümnaasiumis. Juba kooli ajal olid isal head kontaktid kirikuga ja ta soovis saada kirikuõpetajaks. Isa õppis New Yorgis teoloogiat.
Emapoolne suguvõsa oli aga aktiivselt seotud vennastekogudusega. Kui olin väikse lapsena ühes vanematega igal pühapäeval kirikus, siis sellest ajast mäletan, et väga raske oli paigal püsida. Olin hästi elav laps. Kuigi vere poolest olin eestlane, kasvasin Peruu kultuuriruumis, kus inimesed olid temperamentsemad ja see jättis minu ellu oma jälje. Raske oli olla kirikus vaikselt, aga isa oli nõudlik ja nii õppisin varakult jumalateenistuse ajal omi mõtteid mõtlema.
Uruguai etapist jäi meelde mitmeid ohtlikke olukordi. Nägin ebakindla poliitilise süsteemiga riigi elanike vaesust. Mu emal oli oskus suhelda keerulistes olukordades ja võib öelda, et sellest ajajärgust on pärit minu esimesed diplomaatiakogemused. Perele muutus olukord üha ohtlikumaks ja otsustati minna Rootsi.

Mis on Rootsis olemise ajajärgust enim meelde jäänud?
Rootsi tulime siis, kui olin viieaastane. Ema elas Stockholmis ja isa töötas Lõuna-Rootsis ning teenis sealseid kogudusi. Lapsed elasid ema juures. Rootsi ajast mäletan seda, et kuigi Eesti luterlik kirik oli seal aktiivne, oldi oma töös suhteliselt laisad. Kord aastas korraldati leeri, aga pühapäevakooli polnud.
Ema tahtis anda lastele eluteele piibelliku aluse, aga kuna eesti kogudus ei suutnud seda anda, siis käisin pühapäevakoolis Stockholmi Eesti Nelipühi koguduses. Seal oli pühapäevakool kümnele lapsele, kus sain käia umbes kuus aastat. Nelipühi kirikus oli Lauride perekond, kes oli väga tore ja toetav. Ema rõhutas luterlikku identiteeti, aga teisalt sai just nelipühi kirikus tutvuda piiblilugudega.

Miks Eesti luterlik kirik ei tegelnud Rootsis laste õpetamisega? Seal oli see ju lubatud, kodumaal aga keelatud.
Ilmselt oli see religioosne alus ajalooliselt tulnud Rootsi eestlaste ellu kooli kaudu, aga hiljem, kui ühiskond muutus, ei tulnud kirik sellega piisavalt kaasa ega arendanud kasvatustööd. Kui ühiskonnas toimuvad muutused, peaks kirik olema valmis end muutma. Kirik peaks mõtlema tulevikule. Olin klassis ainuke, kes käis pühapäevakoolis. Vaatamata sellele, et eestlased olid kiriku liikmed, ei omanud usk nende elus suurt tähendust. Mulle andis see aeg tänu pühapäevakoolile hea ülevaate piiblilugudest ja kristlikust eetikast. Hea alus elule oli saadud ja eks inimene vaatab elus edasi, mida sellega hiljem peale hakata. Olen tänulik oma emale, et ta kasvatas meid inimesteks. Ta arvestas maailmapildi edasiandmisel ka sellega, et meie isa oli kirikuõpetaja. Oluline on, et inimene leiab elule aluse. Selle võib leida ka muul moel kui kirikust, kuid alus peab olema. Perekond on oluline inimese kasvataja.
Milline on Teie suhtumine tänapäevasesse Eesti luterlikku kirikusse?
Olin kaua kiriku liige Stockholmis, aga praegu on suhe kirikuga katkenud. Mulle on Stockholmi koguduse õpetaja, praost Ingo Tiit Jaagu jätnud inimesena väga hea mulje. Samuti on mulle avaldanud positiivset muljet katoliku kiriku vaimulikud ja selle kiriku suhtlus inimestega. Tänapäeva Eesti luterliku kiriku puhul ei meeldi mulle see, et kirik on astunud poliitikasse. Näiteks mulle ei meeldi, et kirik on algatanud diskussiooni põhiseaduse muutmisest. Kirik peaks tegutsema inimestega ja perekondadega isiklikul tasandil, mitte sekkuma riiklikesse küsimustesse ja poliitilistesse otsustustesse. Igal inimesel peaks olema õigus elada nii, nagu ta soovib, nii kaua, kuni ta ei sunni teisi elama enda moodi. Kristlus peaks olema atraktiivne ja valmis kõikidega suhtlema. Kirik peaks jääma avatuks ja mitte kapselduma.

Kuidas näeb välja usu ja kultuuri suhe eri riikides, kus olete elanud?
Mulle meeldib, kui inimesed järgivad oma traditsioone, milles nad on üles kasvanud. Järsk meelemuutus eeldab sageli teistsugust lähenemist. Kui inimene on üles kasvanud ilma usuta, siis ta peab saama hea hariduse oma usu valdkonnas. Kohati märkan pealiskaudset suhtumist. Inimesed peavad end usklikeks, aga nad ei tea midagi usust ja ajaloost. Kui põhi puudub, siis see võib vahetuda millegi muu vastu. Ideoloogia võib siis hakata usku asendama. Ohtlik on see, kui inimesed on manipuleeritavad.
Oluline on alus ja taust. Mulle meeldivad näiteks sõbralikud katoliku nunnad, kellest on mulle jäänud lapsepõlvest väga hea mälestus. Katoliiklastega on mul üldse väga hea suhtlus jäänud, näiteks meie abiellumisel pidas kõne katoliku kiriku nuntsius. Katoliku kiriku piiskoppi Phi­lippe Jourdani ja Pirita kloostri nunnasid pean kõigi kristlaste eeskujuks.

Mis on Teie töö juures oluline põhimõte?
Head konsulid aitavad inimest ja täidavad sama rolli nagu kirikuõpetaja. Ka meie puutume kokku inimestega nende elu etappides nagu sünd, abielu, surm. Inimlik suhtlus on meie töös samuti oluline nagu ka kiriku töös.
Kaido Soom

Carl Eric Laantee Reintamm
Sündinud 1968 Peruus
Esimesed viis eluaastat elanud Peruus, USAs ja Uruguais
Alates aastast 1973 kasvanud ja hariduse saanud Rootsis
1989 esimest korda elus Eestis tänu läti keele suvekursusele Riia ülikoolis
1994 üle elanud Estonia katastroofi
1995 kolinud Eestisse
1998 lõpetanud diplomaatide kooli
Töötanud välisesindustes diplomaadina Saksamaal (7 aastat) ja Venemaal (5,5 aastat)
Alates märtsist 2018 Eesti Vabariigi Peterburis asuva peakonsulaadi peakonsul
Abielus Eva Laantee Reintammega, kolm last