Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Burchard Liebergi Eestile elatud elu

27.11.2019 | | Rubriik: Kirikuelu
liebergi rist2019okt

Urmas Viilma Burchard Liebergi praosti hõbedase kullatud ametiristiga ja selle loovutanud Dagmar Mederiga. Erakogu

Titulaarpraost Burchard Liebergi praostirist on tagasi Eestis.

Kui peapiiskop Urmas Viilma oli septembris töövisiidil Saksamaal, kohtus ta Kasselis Burchard Liebergi tütre Dagmar Mederiga, kes andis peapiiskopile Eestisse tagasi viimiseks isa praostiristi, mille kandmise õiguse sai Burchard Lieberg 1991. aastal EELK titulaarpraosti ametinimetuse pälvides. Peapiiskopi sõnul on kullatud hõberist konsistooriumi seifis hoiul ja jääb sinna seniks, kui tekib vajadus see tulevikus üle anda mõnele praostile või titulaarpraostile.
Paul Gerhard von Hoerschelmann on meenutanud oma nõbu (tema ema Eva ja Burchardi ema Käthe sündisid õdedena Thomsonite perre) 2014. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Burchard Lieberg – Jumala seikleja“: „Eriti õnnelik oli Burchard Lieberg autasustamise üle EELK titulaar­praosti kuldristiga Hageri kiriku sajandal aastapäeval 1992. Mina ise tohtisin seda sündmust assisteerida ja näen veel, kuidas me astume koos Eesti peapiiskopi Kuno Pajulaga valgusküllasesse kaunisse kirikusse, kus siis Burchard jutlustas“ (lk 47).
Burchard Lieberg sündis 27. juunil 1914 Riias. Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Tallinnas, õppis toomkoolis. Teoloogiaõpingud kulgesid Tartu ülikoolis, lahkus Eestist 1939.Teenis kogudusi Saksamaal. Oma Eesti-suunalist tegevust alustas 1960ndate lõpus läbi organisatsiooni Osthilfe, hiljem Estlandhilfe. Toomas Paul meenutab: „Aastatel 1992–1996 toetas Estlandhilfe igal aastal umbes 1 250 000 Saksa margaga eestlasi, seega kokku viie aasta jooksul viiekümne miljoni Eesti krooni ulatuses. Oma 85. sünnipäeval 1999. aastal andis Burchard Lieberg Estlandhilfe üle oma järeltulijale pastor Jörn Schneiderile“ (lk 17).
Jörn Schneider on kirjutanud: „Pastoritele osteti autosid, et nad võiksid külastada koguduseliikmeid. /…/ 1996. aasta oli „Estlandhilfe“ tegevuse kõrgpunkt. Tulusid oli 295 000 Saksa marka, kusjuures 80 000 marka tuli kiriklikelt organisatsioonidelt. Üksikannetajate annetuste kogusumma oli 215 000 marka“ (lk 55).
Liebergi meenutavad ja mäletavad suure toetuse ja abi eest paljud vaimulikud, aga ka põllumehed ja meditsiinitöötajad. Toomas Paul kirjutab: „Ta sai oma kasutusse ka ühe 33tonnise veoauto, sellega toodi siia suuri koormaid arstirohte ja aparaate. Vähe sellest – Burchard Lieberg on vahendanud Eestisse tohutu hulga pruugitud põllutöömasinaid. Üks saksa insener vaatas need üle, et need siin vähemalt viis aastat vastu peaksid, aga küllap paljud neist töötavad tänini.
Kui Eesti Kiriku toimetus küsis 1994. aastal, kuidas ta otsustab, kuhu abi saata, siis ta vastas, et käib ise mööda Eestimaad ja näeb oma silmaga, mis kirikutele tegelikult tarvis läheb. Burchard Lieberg käis kogudustes, kuhu teda kutsuti. Suviti külastas ta paari-kolmekümmend kogudust“ (lk 16).
Burchard Lieberg suri 21. oktoobril 2003, on maetud 30. oktoobril Saksamaal Kasselis.
Sirje Semm

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)