Blondiinidest ja poliitikast

See teema on kummitanud mind juba ammu. Lõpliku otsuse seda leheveergudel lahti rääkida aitas teha hiljuti lehtedest rahva suhu liikunud kõmu meie presidendiproua uuest autost. Tundub, et meie esimese leedi tegemised on üsna tema avaliku tegevuse algusest olnud eriliselt teravdatud tähelepanu all. Ja mitte ainult tema tegemised, vaid ka tema ise. Kord on ta kellegi arvates liiga tüse, siis tegeleb tühiste asjadega, raisates rahva raha kalli spordivarustuse peale. Kord käib riides nagu taluperenaine, siis kannab igal aastal uut kleiti – võinuks parem eelmisel aastal tehtuga uuesti välja tulla – täpselt nii ju pärast iseseisvuspäeva öeldi.
Pealtnäha soliidne päevaleht avaldas hiljuti leheküljesuuruse artikli ühe meie kollase ajakirjanduse lipulaeva peatoimetajalt. Selle pika jutu mõte tundus mulle olevat üsna napp: kas presidendiproua tahab temaga suhelda või mitte, pole oluline, sest piinlikkust tundma peaks ta mõlemal puhul. Ma parem ei hakka pikemalt arutama sellise kollakarvalise jutulohe üldiselt endast arukat muljet jätta püüdvasse ajalehte jõudmise põhjuste üle. Eks rasketel aegadel, kui konkurendid üksteise järel turult kaovad, tuleb ikka kirjutada seda, mis inimestele meeldib. Ilmselt aga meeldib ja isegi väga, sest miks muidu taolised libauudised otse valguskiirusel ka rahva suhu levivad? Miks muidu mitte ainult ajalehed, vaid ka mõned mulle seni üsna mõistliku inimese mulje jätnud sõbrad neid kui kaja korrutavad?
Vahelduseks esileedile võetakse aeg-ajalt ette ka mõni naissoost minister. Mida noorem ja nägusam, seda ägedamalt teritatakse tema peal hambaid ja sulgi. Tundub, et nende jõudmine rahva juhtideks on paljude meelest juba iseenesest päris suur patt. Blondiinid tuleb poliitikast eemal hoida! Küsigem aga endalt ja vastakem ausalt: mitut meest enne hiljuti tagasi astunud sotsiaalministrit me oskame nimetada? Kes oli eelmine? Kas me teame, millega see ministeerium tegeleb ja kui suur osa riigieelarvest sealt läbi liigub?
Veidi kaugemasse minevikku jääb meie vist seni ainsa naisvälisministri ümber toimunu. Arvan, et ma ei eksi, kui näen nende kolme naise ühiste tunnustena, mis inimesi ärritavad, et nad kõik on veel küllalt noored, päris kenad ja kahtlemata üsna arukad ning – mis kõige õudsem – liiga võimukad. Need asjad kindlasti ei käi kokku. Ilmselt mitte ainult kollase ajakirjanduse, vaid ka laiade rahvahulkade kujutlustes võimukandjatest ja naiste kohast päikese all.
Ma ei kirjuta neid ridu mitte meie kirikulehe leviku suurendamiseks. Tahan hoopis meenutada juba kirjeldatud suhtumiste sarnasust mõne päris kurva nähtusega kiriku kaugemast ajaloost ja meie praegusest kirikuelust. Ka keskaegsete inkvisitsioonikohtute ja protestantlike nõiaprotsesside süüaluste hulgas oli ebaproportsionaalselt palju noori naisi, sageli isegi teismelisi tüdrukuid. Nende sugu ja vanus on küll kirja pandud, kuid paljudest muudest omadustest pole ürikutes palju juttu. Neid aga kardeti, järelikult oli neil vähemalt mingi võim teiste inimeste üle. Nad olid ohtlikud, sest nad ei allunud, ja nad hävitati. Mulle tundub, et ka meie kiriku naisvaimulike arvu suurenemine, keskmise vanuse langemine ja haridustaseme tõusmine on üsna otse seotud teatud ringi meesvaimulike vastuseisuga naiste ametisse pühitsemisele.
Kunagi jäi mulle silma kellegi poolt kirja pandud tähelepanek meie pealinna üles pandud kujudest. Kivisse ja pronksi on jäädvustatud palju noori kauneid naisi ilma vähimagi kehakatteta. Kusagil pole aga ausambaid naistele, kes meie rahva heaks midagi suurt on korda saatnud ja keda meenutatakse selle pärast, mida nad on teinud. Mida see kõneleb? Kes langetavad otsuseid ausammaste püstitamise üle? Laialt levinud on ütlemine, et ilusad naised on eesti Nokia. Kes on meie mehed? Kas Ärapanijad?
Kuigi seda võib olla raske uskuda, on siiski ka tänapäeval kiriku suhtumistel ja hoiakutel suur mõju meie ühiskonnas toimuvale. Kiriku tegevusest ja elukorraldusest juhindutakse ilmselt palju enam kui meie sõnadest ja seisukohtadest mingites küsimustes. Vaimulike elu on rahva evangeelium. Soola ja valguseta ei saa hakkama ka need, kes kunagi üle kirikuläve ei astu.

Heino Nurk