Esileht » Arvamused » Kolumn »

Biitlid ja Vargamäe

06.03.2019 | | Rubriik: Kolumn
EK karikatuur 2019-03-06

Kristjan Luhamets

„Vargamäe karask munavõidega“, tervitab mind ahvatlev silt Võru Kandle kohviku letil, kuhu enne kinno minekut aega parajaks tegema lähen. Seda lihtsalt peab proovima, mõtlen ning tellin kõrvale veel tassi kohvi, sest pärast tööpäeva enneolematult pikale kinoseansile minek tekitab kerget ebakindlust: kas ma jaksan olla? Mis siis saab, kui peaksin vahepeal tualetti tahtma? Või satun kellegi sellise kõrvale istuma, kes kõrvulukustavalt köhib või komme lutsutab?
Sellised praktilised mured lisaks peamisele: kaks tundi ja nelikümmend viis minutit tummist Tammsaaret otse veeni – see võib olla midagi väga head, midagi väga piinarikast või veelgi hullemal juhul ei ühte ega teist.
Nõnda mõtteid mõlgutades märkan alustassidele laotud karaskiruutude rivi lõpus kümmekonda CD-plaati, kenasti letil miniatuurses riiulis. Teiste hulgast trügib kohe esile The Beatle­si legendaarne „Abbey Road“, mida olen ammu otsinud ja endale soetada tahtnud. „Kas need on ka müügiks?“ küsin naiivselt. „Ei,“ naeratab kohvikudaam, „ma mängin neid vahel kohviku külastajatele.“ Ah, muidugi mõista … „Aga ma võin selle tegelikult sulle müüa, kui tahad,“ teatab kohvikudaam pärast hetkelist mõttepausi.
Mul jagub sularaha parasjagu vaid karaski ning kohvi jaoks, kuid mulle antakse usalduslikult kontonumber ülekande tegemiseks ja endalegi üllatuseks saan lisaks äärmiselt maitsvale karaskile õrnalt imetleda ka oma uut muusikalist varandust. Mõtlen, et selline tore situatsioon saab aset leida vaid mõnes sama muhedas Eestimaa paigas, nagu seda on Võrumaa. Ja mõtlen, et vaid mõnes sama muhedas Eestimaa paigas saavad kohtuda Vargamäe ja biitlid sellises ühises ootusärevas assortiis, läbistades kultuuride ning aja kihtide geniaalset kõnekust.
Meenub, et kooliajal, mil Tamm­saare oli meile kohustuslik kirjandus, köitsid biitlid mind tunduvalt rohkem kui Andrese sügavad heitlused. Eelmisel aastal armsat kirjandusteost uuesti kätte võttes nautisin aga mõlemaid täiesti võrdsel määral.
Ma istun 13. rea keskel. Minu kõrval istuvad täiesti normaal­sed inimesed, kes ei köhi ega lutsuta kommi. Saal on üldse enamjaolt kõrvulukustavalt vaikne, lausa pinev: tundub, et isegi kui keegi tahaks köhida, võtab ta kokku kogu oma inimliku jõu, et igasugust filmivälist heli tekitamist igal juhul vältida.
Pinevus võtab maad niipea, kui Andres ja Krõõt esimest korda ekraanile ilmuvad ning raamatust tuttav stseen Vargamäele kolimisest vaatajate silme ees lahti rullub. Korraga valgub saali eestlaslikust raskemeelsusest kantud hingemattev tegevustik, mis seekord õnneks üldse ei lämmata, vaid pigem hoiab publikut põhjatu tõsiduse ning vabastava huumori noateral.
Ma ei suutnud seni ette kujutada, kuidas on võimalik sedavõrd tihket süžeed kuidagi inimlikul moel filmiks vormida. Nüüd aga tundub see pealtnäha nii lihtsa ja loogilisena – justkui mängleva kergusega on Tammsaare lõputud ning karused mõttelõngad heegeldatud õhuliseks pitsiks, mis annab toitu kõikidele inimlikele meeltele.
Istun seal 13. reas ning olen lisaks inimhinge filosoofilisele läbikatsumisele lummatud selle filmi visuaalsest ilust: need sood, need panoraamid, aastaaegade kaunis vaheldusrikkus ja nende vaevumärgatavalt kiires rütmis kajastuv aja lend ning inimese rännak ja võitlused selles. Kui palju on tänapäeval tegelikult olemuslikult meie jaoks muutunud? Ilmselt mitte kuigi palju. Kui üldse.
Olen kuulnud etteheiteid, et Andrese ja Jumala vaheline heitlus ei ole nii piisavalt kajastunud, kui võiks ja nagu seda on raamatus käsitletud. Mina isiklikult ei tunne puudust millestki enamast, sest küll napilt, kuid üsna konkreetselt ning sageli vaid sümbolite keeles on mu meelest piisavalt edasi antud Andrese valude tuum. Nõnda nagu on napilt, kuid konkreetselt edasi antud kõik muugi, mis on antud loos olnud oluline ning kandnud märgilist tähendust.
Saalis valitsevat vaikust võiks noaga lõigata. Teatud stseenide ajal kotist taskuräti otsimine tundub võrduvat uksepaugatusega. Otsivad teisedki kotist taskurätti samuti nagu vabandavalt enda ümber kõõritades. Järsku tunnen, et see olemine siin on justkui viibimine öölaulupeol või mõnel vabariigi aastapäeva üritusel – see ühteliitev naer, aupaklik vaikus ning taskurätikute otsimine on kuidagi nii koduselt maine, liigutav ja soe.
Kui noor Andres hakkab sõjaväkke minema, ärkan tagasi reaalsusesse: oot, film hakkab vist lõppema! Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit on möödunud nagu unenägu ilma igasuguste vaevusteta. Filmi lõpp annab meile märku helgusest ning lootusrikkusest, ent kui saalis süüdatakse tuled, ei kiirusta keegi garderoobi tormama. Tasapisi valgume fuajeesse ja tunnen, et nüüd võib jälle hingata, sest pinevus on taandunud ning kergelt punetavate silmadega mõtlikud eestlased valguvad jahutavasse veebruariõhtusse.
Sõidan koju nagu unes, raputatud nähtu mõjust ning tänutundest, et eestlased millegi nii kauniga on hakkama saanud. Panen ahju küdema ning suskan biitlid plaadimängijasse. Sentimentaalselt loeb mu unine aju John Lennoni helimaastikke ja ma tunnen tänulikkust, et inglased midagi nii kaunist on loonud. Ajastuid läbistavad emotsioonid sulavad üheks kirjuks puntraks Eestimaa talveöös. Viimane, mida enne uinumist näen, on oma maja vana palksein, umbes Andrese ja Pearu ajast pärit. „Pühapäeval teen karaskit,“ jõuan veel mõelda, enne kui Looja mu teadvuse kogu loodu ühisesse suminasse liidab.
Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)