Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Barmeni teoloogilise avalduse tähendus

27.05.2009 | | Rubriik: Teoloogilist

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu avaldus seoses dokumendi vastuvõtmise 75. aastapäevaga

Barmeni teoloogilise avaldusega distantseerus 1934. aastal Wuppertal-Barmenis Saksa Evangeelse Kiriku tunnistussinod kirikutesse tunginud natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast. Selle avalduse tähendus on Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) liikmeskirikutes üha kasvanud. Saksa kirikutes omistatakse Barmeni teoloogilisele avaldusele normatiivse õpetusliku dokumendi staatus. Ühtlasi on sellel avaldusel oikumeeniline mõõde, mis ulatub kaugele väljapoole Saksamaa piire. Barmeni teoloogiline avaldus on ülemaailmselt leidnud koha paljude evangeelsete kirikute põhikirjades.
Barmeni tunnistussinodi juubeliaastal tunnustab EKOE nõukogu Barmeni teoloogilist avaldust dokumendina, mis oli oluliseks sammuks teel Leuenbergi konkordiani, ja tuletab meelde selle püsivat tähendust Euroopa kirikutele.
1. Osaduse teenimine
«Me usaldame Jumala kätte, mida see võib tähendada tunnistuskirikute omavahelistele suhetele» (Barmeni teoloogiline avaldus, eessõna).
«Ühise häda ja katsumuse ajal» osutus võimalikuks, et luterlike, reformeeritud ja unioonikirikute saadikud said «ühise sõna» tunnistajaks, jäädes igaüks «seejuures truuks» oma «erinevatele usutunnistustele». Sellega avanes tee, mis viis hiljem Leuenbergi konkordias «kirikuosaduseni», kuhu kuuluvad «erinevate usutunnistustega kirikud» (Leuenbergi konkordia 29).
EKOE kirikud lähtusid kohustusest «teenida kõigi kristlike kirikute oikumeenilist osadust» (Leuenbergi konkordia 46). Barmeni teoloogiline avaldus on julgustuseks, et otsida kirikute ühisust ka keerulistes olukordades ning jõuda dialoogi pidades ühise tunnistuseni seoses käesoleva aja väljakutsetega.
2. Jumala Sõna kuulamine
«Jeesus Kristus, nagu temast meile pühakirjas tunnistatakse, on see ainus Jumala Sõna, keda meil tuleb kuulata, keda usaldada ning kellele kuuletuda elus ja surmas» (Barmeni teoloogiline avaldus 1).
Barmeni teoloogiline avaldus taunib valeõpetusena, nagu võiks «peale selle ainsa Jumala Sõna ja selle kõrval» tunnustada veel teisi sündmusi ja võime kiriku kuulutuse allikana. Niisamuti seab Leuenbergi konkordia evangeeliumi kui «sõnumi Jeesusest Kristusest, maailma Päästjast» (Leuenbergi konkordia 7) kõigi oma sedastuste keskpunkti.
Kolmainu Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses on kiriku ainus elualus. Seda tuleb tunnistada ka täna ja kaasaegsetes seostes üha uuesti esile tõsta.
3. Vabadusest lähtuv teenimine
«Nii nagu Jeesus Kristus on Jumala julgustav kinnitus kõigi meie pattude andekssaamise kohta, niisamuti … on tema ka Jumala jõuline nõue kogu meie elule» (Barmeni teoloogiline avaldus 2).
«Rõõmsast vabanemisest… selle maailma jumalatuist seoseist» tuleneb Jumala «loodu vaba ja tänulik teenimine». Ka Leuenbergi konkordia näeb õigeksmõistmise tagajärjena vabadust «teenida vastutustundlikult maailmas» ja iseloomustab seda väljaastumisena «maise õigluse ja rahu eest üksikinimeste ja rahvaste vahel». (Leuenbergi konkordia 11)
Taoline vabaduse ja vastutuse sidumine on eriliselt tunnuslik evangeelsete kirikute ühiskondlikule aktiivsusele. Barmeni teoloogiline avaldus on kinnituseks, et nad vastaksid kaasaja väljakutsetele ning astuksid selge sõna ja teoga välja globaalse ebavõrdsuse, vägivaldsete kokkupõrgete ja elu looduslike aluste hävitamise vastu.
4. Kiriku kujundamine
«Kristlik kirik tunnistab «oma usu ja kuulekusega, oma sõnumi ja oma korraldusega», et ta kuulub ainuüksi Kristusele» (Barmeni teoloogiline avaldus 3).
Nii nagu Barmeni teoloogiline avaldus, nii rõhutab ka Leuenbergi konkordia, et kirik rajaneb ainuüksi Jeesusel Kristusel, «kes kogub ja läkitab teda oma pääste kinkimisega kuulutuses ja sakramentides» (Leuenbergi konkordia 2).
Leuenbergi konkordia kohaselt ei ole kirikuosadus mingi formaalne printsiip. See on osadus, mida lähtudes Jeesusest Kristusest üha uuesti elatakse ja proovile pannakse. Seepärast ei saa kiriku kujundamine lihtsalt järgida poliitilisi või ühiskondlikke antusi. Ka korralduslikult peab kirik tunnistama, kellele ta kuulub.
5. Evangeeliumi kuulutamine
«Kiriku ülesanne, millele tugineb tema vabadus, seisneb selles, et ta kuulutab Kristuse asemel ja seega tema enese Sõna ning teo teenistuses jutluse ja sakramendi varal sõnumit Jumala vabast armust kõigile inimstele» (Barmeni teoloogiline avaldus 6).
Barmeni teoloogilise avalduse kohaselt ei ole kiriku ülesande üle otsustamine kiriku enda meelevallas. Ka Leuenbergi konkordia kohustab kirikuid oma tegevuse ja kuju määratlemisel lähtuma «ainuüksi ülesandest seda tunnistust maailmas edasi anda» (Leuenbergi konkordia 4).
Evangeeliumi edasiandmine kõigile inimestele kuulub kiriku olemusse. Sõnum Jumala vabast armust kehtib kogu rahvale, ka näiliselt eemalseisjaile. See annab vabaduse kuulutada evangeeliumi just ka rasketes ja lootusetuna näivates olukordades.
Oslo, 17. jaanuaril 2009
Allikas: www.leuenberg.eu
Saksa keelest tõlkinud

Monika Reedik

Paljude maade kirikutes tähistatakse 2009. a Barmeni teoloogilise avalduse 75. aastapäeva. Sel puhul toome lugejani väljavõtte Elmar Salumaa 1984. aastal valminud käsiraamatust ning Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas – Leuenbergi kirikuosaduse – nõukogu avalduse.
Eesti keelde jõudsid Barmeni avalduse teesid ilmselt 1960ndatel aastatel E. Salumaa vahendusel, kes rõhutas korduvalt nende olulisust ka Nõukogude okupatsiooni tingimustes elavale kirikule. Barmeni avaldus on ühtlasi eelkäijaks Leuenbergi konkordiale (1973). Aastakümneid kestnud teoloogiliste kõneluste järel ületati selle dokumendiga Euroopas luterlike ja reformeeritud kirikute vaheline lõhe, mis oli väldanud üle 450 aasta. Nüüdseks 105 kirikut hõlmava kirikuosaduse nõukokku kuulub ka õp Thomas-Andreas Põder EELKst. EKOE kohta lähemalt vt EK nr 3–5, 2007.

EK

 

Barmeni teoloogiline seletus on saksa kirikuvõitluse ajal Barmenis toimunud sinodil (29.–31.05.1934) sõnastatud teoloogiline seisukohavõtt evangeelse kiriku tasalülitamise vastu natsionaal-sotsialistliku riigivõimu ja nn saksa kristlaste liikumise poolt. See on XX saj silmapaistvaim õpetusürik üldse, milles lausa usupuhastusliku selgusega tunnistatakse, et «Jeesus Kristus … on see ainus Jumala sõna, keda meil tuleb kuulda», «kõik muud sündmused ja võimud, isikud ja tõed», mis tahavad olla «Jumala ilmutuseks», tunnistatakse kirikule ohtlikuks «väärõpetuseks». Sellel ürikul on vaieldamatu väärtus kõigi nende kirikute jaoks, mis kannatavad kirikuvälise võimu ja kirikuvõõra ideoloogia surve all.

Elmar Salumaa «Süstemaatilise teoloogia käsiraamat», Tallinn 2008

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)