Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Baltisaksa vähemusrahvuse kiriklikust elust Eesti Vabariigis enne II maailmasõda

29.03.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Nagu üldiselt teada, olid juhtpositsioonid Eesti kirikuelus sajandite vältel sakslaste käes. Olukorda tõi muutuse alles Eesti Vabariigi iseseisvumine 1918. aastal.

1919. aasta kirikupäeval oli sakslastest koosnenud Eestimaa konsistoorium sunnitud tagasi astuma ja juhtivad ametikohad eestlastele loovutama. 5. juunil 1921 said sakslased luterliku riigikiriku raames omaette «eksterritoriaalse» praostkonna. Saksa praostkond allus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumile, praostkonna eesotsas oli sinodi poolt kuueks aastaks valitud praost, kes oli saksa vähemuse kiriklikuks esindajaks Eestis.

Praostkonnas 12 kogudust

Saksa sinod tuli kokku kord aastas, et arutada ja lahendada kõiki tähtsamaid (nii majandusliku kui ka praktilise loomuga) saksa kirikueluga seotud probleeme. Jooksvate küsimuste lahendamiseks oli praosti kõrval nõuandva organina nii vaimulikest kui ka ilmalikest liikmetest koosnenud praostkapiitel.

Saksa praostkond koondas 12 kogudust ligikaudu 17 000 koguduseliikmega (1922. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 18 319 sakslast, mis moodustas 1,7% kogu rahvastikust), kelle eest kandsid hoolt 14 kogudusepastorit ja 3 abivaimulikku.

Saksa talupojakolooniate teenimiseks nimetati ametisse rändvikaar. 31. detsembri 1936 seisuga oli saksa praostkonna sinodi andmetel suurimaks saksa koguduseks Oleviste 4901 ja väikseimaks Visusti kogudus (hajaasustuse iseloomuga saksa talupojakoloonia Viljandi- ja Tartumaal) 188 liikmega.

Veel 1929. aastal oli 25% Eesti maakogudustest sakslastest pastorite teenida ja Saaremaal oli tervetel kihelkondadel saksa pastorid. Samas, kui enne I maailmasõda olid praktiliselt kõik pastorid Eestis olnud sakslased, siis 1935. aastal oli neid ühtekokku umbes 130 pastorist veel vaid 32. Saksa koguduseliikmete arv oli pidevas languses, eelkõige liikmete kaotamise tõttu eesti kogudustele.

Aktiivne sisemisjon

Saksa kiriklik töö oli eriti aktiivne sisemisjoni alal. Sisemisjonit juhtis alguses juba 1887. aastal asutatud Religioosse-kõlbelise Elu Edendamise Evangeelne Ühing (Evangelische Verein zur Pflege und Förderung religios-sittlichen Leben), hiljem alates 1929. aastast Sisemisjoni Ühing (Arbeitsgemeinschaft für Innere Mission) eesotsas P. Robert Walteriga. Tartus taasasutas 1920. a pastor Werner Gruehn (1887–1961) Kirikliku Sisemisjoni Ühingu (Kirchliche Verein für Innere Mission), mida ta kuni 1925. aastani ise ka juhatas.

1936. aastal ühendati Eesti sisemisjon eestlasest pastori Albert Soosaare juhtimise alla. Tallinna ja Tartu saksa sisemisjoni ühingud pidasid ülal vanadekodusid ja kodutute varjupaikasid, tegutsesid meremeestemisjoni alal ning vangide ja alkohoolikute hoolekandega. Saksa kristlikud noorsooühendused hõlmasid 1935. aastal 907 mees- ja 300  naisliiget. Heategevuses leidis eestlaste, sakslaste ja rootslaste vahel aset ulatuslik koostöö.

Toomkiriku võõrandamine

Eestlaste-sakslaste suhteid pingestas äärmiselt Tallinna Toomkiriku võõrandamine. 2. novembril 1926 otsustas Riigikohus, et kuna Eestimaa rüütelkonna õigused on riigile üle läinud, siis tuleb ka Toomkirikut vaadelda kui riigi omandust. Sellest tulenevalt nõudis siseministeerium, et toomkoguduse esindajad ilmuksid kindlaksmääratud ajal kiriku ette, kus pidi toimuma Toomkiriku pidulik üleandmine.

Kiriku esindajad aga kohale ei ilmunud ja keeldusid kiriku võtit välja andmast. Seejärel andis sõja- ja siseminister kindral Jaan Soots politseile käsu kiriku uksed lukkseppade abiga lahti murda, mis 1927. aasta 19. veebruari varahommikul ka aset leidis. 1 Eesti suurim saksakeelne päevaleht Revaler Bote ilmus sel puhul musta leinarandiga. (Sügisel karistas siseminister ajalehe vastutavat väljaandjat Axel de Vriesi aresti ja rahatrahviga, põhjuseks oli kahtlemata ajalehe agressiivne toon siseministeeriumi suhtes Toomkiriku võõrandamise kajastamisel.).

Eesti luterlik kirikupäev andis küll sakslastele loa samuti Toomkirikut jumalateenistusteks kasutada, kuid viimased eelistasid siiski ümber kolida Niguliste kirikusse, kuna nad «ei tahtnud lihtsalt kui sallitud külalised omaenese jumalakojas istuda». 2

3. aprillil pidas piiskop Jakob Kukk Toomkirikus avajumalateenistuse, kusjuures eesti kogudus oli veel asutamata. Märkimisväärsel kombel ei osalenud sellel peale riigivanema mitte ühtegi ministrit.

Konrad von zur Mühlen (1868–1945), kes oli saksa praosti ametis kogu sõdadevahelise aja (1920–1939), kirjutas 1929. aastal: «Sellised kogemused [Toomkiriku võõrandamine – K. L.] viivad meid arusaamisele, et on alanud täiesti uus ajajärk ja me oleme oma vanad positsioonid kaotanud. Me ei lase end aga passiivselt sündmustel juhtida, vaid alustame võitlust oma eksistentsi eest.» 3 Lätis võeti seadus Riia Toomkiriku riigistamise kohta vastu kahe parlamendisessiooni vahepeal, suvel 1931. Sama aasta juulis ilmus muuhulgas ajakirja Baltische Monatschrift Riia Toomkiriku võõrandamisega seotud sündmustele pühendatud erinumber. 4

Rahastati Saksamaalt

22. septembril 1931 asutati Tartus eraõppeasutusena Saksa Usuteadus-filosoofiline Lutheri Akadeemia (Deutsche Theologisch-philosophische Luther-Akademie), mis alates 1932. a tegutses Lutheri Instituudi nime all. Asutamisest alates kuni 1936. aastani oli selle rektoriks Werner Gruehn. Nimetatud õppeasutuse ülesandeks oli ühelt poolt usuteaduslik-filosoofilise hariduse andmine saksa rahvusest isikutele, teiselt poolt teoloogilise uurimistöö edendamine. Instituudi ülalpidajaks oli Tartu Akadeemiline Lutheri Selts (Akademische Luther-Gesellschaft zu Dorpat). 5

Baltisakslaste püüetest Baltikumis omaenese vahendite abil saksa kirikuelu üleval pidada siiski ei piisanud. Peamisteks baltisaksa kirikuelu rahastajateks olid Gustav Adolfi Ühing (Gustav-Adolf-Verein) ja Saksa Evangeelne Kirikukomisjon (Deutsche Evangelische Kirchenausschuss) Saksamaal.

Teisest küljest oli saksa kirik Eestis vaadeldaval perioodil küllaltki heal järjel, ümberasumise hetkel, aastal 1939 olid saksa koguduste omanduses Oleviste ja Niguliste kirik Tallinnas, Jaani kirik Tartus, Nikolai kirik Pärnus, Jaani kirik Narvas, Lunastaja kirik Nõmmel ja Peetri kirik Heimtalis (saksa talupojakoloonia). Kõik need kirikud omasid pastoraate ja muid kõrvalhooneid. koguduste juures tegutsesid arvukad vanadekodud ja heategevad fondid koos märkimisväärsete maavalduste ja majaomanditega.

Kaido Laurits

1  Vt nimetatud sündmuste kohta lähemalt nt Schrenck, E. v. 1933. Baltische Kirchengeschichte der Neuzeit. Abhandlungen der Herder-Gesellschaft und des Herder-Instituts zu Riga. Bd. 5, H. 4. Riga: Ernst Plates, 196–198; Aus Kirche und Gemeinde. Die Domkirche – staatliches Eigentum. – Deutsches Kirchenblatt, Nr. 3, 1927, lk 19–22.

2 Vt samas, lk 196–198.

3 Vt Mühlen, Konrad von zur 1929. Aus dem deutschen kirchlichen Leben in Estland. – Jahrbuch des baltischen Deutschtums in Lettland und Estland,  lk 72.

4 Baltische Monatsschrift. Sondernummer. Juli 1931. Riga.

5 Vt Tartu Usuteadus-filosoofilise Lutheri Erainstituudi põhimäärus.  ERA, f. 85, n. 1, s. 829, L 109.

Artikli autor on sündinud 1977. aastal. Õppinud ajalugu ning kunstiajalugu Tartus ja Konstanzis. Ajaloolane, Riigiarhiivi arhivaar. Kaitsnud  2005. aastal Tartu Ülikoolis kunstimagistri kraadi ajaloo erialal.

Käesolev ülevaade tugineb arhiiviallikatele ja kirjandusele nii Eestist kui ka Saksamaalt.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)