Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Balti teed ei teinud rahatähed, vaid inimesed

19.08.2009 | | Rubriik: Ühiskond

23. augustil möödub 20 aastat päevast, kui Tallinnast Vilniuseni kulges 650 km pikkune inimkett.
Asusime 1989. aasta 23. augusti pärastlõunal Põlvast suure bussiga teele Viljandi poole. Silmasime Ulila ja Puhja kandis juba hulga busse nii meie ees kui taga. Oli ilus ja soe suvelõpuilm. Põldudel töötasid kombainid. Inimesed tee ääres said aru, kuhu me sõidame, ja lehvitasid rõõmsalt. Lehvitasime vastu nagu vanadele tuttavatele.

Ühendatud käed
Viiratsilt keerasime Karksi-Nuia teele ja ehk kümmekonna kilomeetri pärast (ei uurinud ju kilomeetriposte!) tulime bussist välja ning mahutasime end meile määratud maanteelõigule – seda võis olla poole kilomeetri jagu. Toetasime tee servas kasvavate kaskede vastu oma sinimustvalged lipud ja loosungid «Lõpetada Molotovi-Ribbentropi leping!», «Surmaotsus tuleb tühistada!», «Impeerium peab lagunema!». Kas luges keegi kokku, kui suur hulk lippe ja loosungeid oli Tallinnast Vilniuseni!?
Kuulasime raadiot ja kell seitse õhtul ühendasime käed. Inimeste kett ulatus nii kaugele, kui mu silm seletas – paari kilomeetri jagu ühest teekäänust teiseni. Naljakas kahetiivaline lennuk lendas madalalt üle. Teine, ehk sõjalennuk, hõljus hästi kõrgel. Inimketi kohal kihutas kõva põrinaga helikopter.

Vabaduse eest
650 kilomeetri pikkune inimkett, Balti tee, mille organiseerisid Eestimaa Rahvarinne ja Latvijas Tautas fronte ning Leedu rahvaliikumine Sąjūdis, andis märku Balti rahvaste solidaarsusest. Eestis hakati seda aktsiooni hiljem nimetama Balti ketiks, läti ja leedu keeles kõlab Baltijas ceļs ja Baltijos kelias ehk Balti tee paremini. Inglise keeles on see Baltic way.
Kõik see rahvas, kes toetas Balti teed kas või mõttes, oli valinud isemääramise, demokraatia ja vabaduse tee. Lootusetunne ujutas üle lootusetuse. Ülevus valdas igaüht, kes hingas sisse vabaduse tunnet. Olime valmis vabaduse eest ükskõik kuidas võitlema.
Tagasiteel laulsime koorilaulunaiste eestvõttel rahvalikke ja isamaalisi laule. Akendel põles küünlaid…

Imetlus ja aukartus
Veel mitte ajakirjanduses, kuid sõprade-tuttavate keskel võisin 1989. a augustis juba kõnelda sellest, et lugesin 11aastasena tuttavate pool karjas käies läbi Kivikase «Nimed marmortahvlil». Ning et raamatus kirjeldatud, toona üle 30 aasta tagused sündmused tundusid mulle, vaevu üle kümnendi siin ilmas elanud poisikesele justkui sajanditagused. Vabadussõda või Põhjasõda – peaaegu ühekaugused! Kuid nood püüdlused, vabadusaated ja kangelaslikkus tekitasid tõelist imetlust ja aukartust.
Nüüd on Balti inimketist möödunud sama palju aastaid, kui kestis ennesõjaaegne Eesti Vabariik. 20 aastat tagasi said Balti rahvad esimest korda avalikult suurriikide jäledat lepingut needa. Öeldakse, et ülekohus ei seisa kotis. Siiski-siiski – siiani veel seisab kotisopis hulk ülekohut, aga pole, kes seda kotti küllalt kõvasti raputaks.
Kohtan veel tänagi neid tegelasi, kes ei väsi kiitmast, kui julged nad olid pöördelistel aastatel 1988–1991. Kus on see julgus-vaprus siis nüüd? Olen seda küsinud, ent neilt vastust saamata arvan seda isegi teadvat: mammon on vapra ära ostnud ja temast kohitalle teinud.
Kuid ükski rahvas ei saa vabadust raha eest osta. Balti teel hoidis mitte rahatäht rahatähest, vaid hing hingest kinni!

Palve Petserimaa pärast
MRP sõitis raudrullina üle paljude maade ja rahvaste, saates sadu tuhandeid süütuid inimesi surmaaltarile juba enne suurt sõda. Kui aga nüüd suvaline (eestlane) ütleb, et oleme lahti saanud sellest lepingust, siis ei taha ta oma ninaotsast kaugemale kaeda. Petserimaa ja Narva-tagune maa, mis oli osa Eesti Vabariigist, neli aastat aga (1940–1944) osa ENSVst, ihkab samuti õiglust!
28. juunil 1992 hääletasid Eesti Vabariigi kodanikud ju põhiseaduse poolt, mis kehtestab taas Eesti riigipiiri vastavalt 1920. aastal Tartus allkirjastatud Eesti-Vene rahulepingule! Kelle kaukasse see põhiseadus nüüd kadunud on?
Igaüks tahab vabaks saada ja vaba olla. Sealhulgas minu-sinu tuttav, minu-sinu naabritalu peremees, perenaine, lapsed. Toetagem neid! Õiglust ja vabadust jagatakse üksteisega, need ei ole aiaga piiratud eramutes ja seifides hoidmiseks. Kuigi on kallimad kui kuld ja kalliskivid.
Õpetaja Laine Villenthal (1922–2009), kes teenis Pindi ja ka Petseri Peetri kogudust, kõneles mulle, et palvetab tihti Petserimaa eest. Võib olla küll, et seetõttu pole lõplikult, tagasivõtmatult allkirjastatud ka toda ebaõiglast ja mittevajalikku uut piirilepingut.
Minu jaoks, kes ma nii väga soovin, et ometi raputaksime päevavalguse kätte julma ja kurja Molotovi-Ribbentropi pakti viimasegi kotisopi, kõlavad jõudu- ja lootustandvalt Laine ühe luuletuse sõnad:
Ära väsi! Jumal annab jõudu,
uue ukse leidmist igapäev.
Pea Sa tunned tugevamat sõudu.
Abi tuleb Taevaisa käest.

Ilmar Vananurm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)