Esileht » Arvamused » Arvamus »

Balthasar Russowist üle Jaan Krossi Harry Potterini

16.01.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Kui Russow oma Liivimaa kroonikat kirjutades oleks teadnud, milline saab olema tänane mõttemaailm, oleks ta iseenesest mõistetavalt noogutanud ja asunud seda usinamalt oma «hallidekogudusele» selgitama vahet klerikaalse ja folkloristliku kultuuri vahel.
Õigemini oleks ta pidanud seda ehk oma tegemata töö viljadeks või igaveseks konfliktiks usu, mõistuse ja lihtsameelsuse vahel. Nähes kaasaegse maailma vaimustust nendest maagilistest trikkidest, mida Sigatüüka kooli õpilased korda saadavad, oleks ta ehk vaid muianud heatahtlikult lapsikuste üle, mida on võimalik ületada ladina keele grammatilise drilli ja sügava veendumusliku usu kaudu lunastusõpetusse.
Russow poleks aga kunagi eeldanud niivõrd sügavat lõhet inimese teadvuses klerikaalsete väärtuste ja ajaviitemüstitsismi vahel, mis on gooti arhitektuuri sisemise mõtte teisendanud hämarmaailma kõditavaks märgiks.
Millele mõtleme gootilikke arhitektuurijooni vaadates, kas jumalikule ülevusele või Potterile? Püha jumal, ega me ei saagi eeldada, et oleksime lambist pädevad rääkima vertikaalsest tõmbest ja metafüüsilistest tõekspidamistest. Küll oleks kosutav, aga kui Juhan Maiste retrospektiiv Pühavaimu kirikust paneks meid oma raamaturiiulitel sorima ja üles otsima vanameister Krossi «Kolme katku vahel», mis ilmumisaastal oli ehk niisama vältimatult linnarahva kõneaineks kui täna Potteri ja Kääbiku fännimine. Ainukese vahega, et kui Kross ärgitas meid uurima Liivimaa kroonikat originaalis, siis Rowling põhjalikumalt väisama esoteerilise pudi-padiga kauplevaid keldripoekesi.
Hüva, aitab targutamisest, kuulen teid ütlemas – lao välja, mis siis on kiriku kui pühakoja kultuuriline ja ajalooline väärtus? Aga tsiteerides Kivirähu Rehepappi, ütlen teile – lolli sulase Jaani kombel armulaualeivast valmistatud kuuliga andresepäeval vastu kiriku ust lajatades saame väe, mis paneb rumala sulase seepi sööma, kaklema ja varastama.
Ja Russowit ei kusagil, kes juba neli sajandit tagasi otsis läbi kiriku sümboli silda hallist mõistmatusest valgustatud veendumuseni lunastusõpetusse. Folkloristlik maailmapilt oma lihtsuses ja kohatises naiivsuses on võrreldav Rehepapi tõrksusega kupja Hansu krati poolt jutustatud rüütlite ja vasallide, kuningate ja pühendumise vastu. Lihtsa maalähedase mehena ei pidanud ta millekski ülevat juttu teistest maadest ja igavesest armastusest.
Olen kindel, et Russow oma veendunud moel oli kui sümbol ja teenäitaja oma kogudusele, jutlustades enam kui tuhande aasta taguseid sündmusi, mis toimusid kusagil kaugel Juudamaal, ilma et ta oleks tekitanud võõristust oma koguduses. Ja selle õnnestumisele on kaasa aidanud kirik kui sakraalne hoone, milles need sõnumid on kuuldavale toodud.
Jumala koda, Jumala kodu, lähedalolek ja pühendumine. Argipäevarutiini jätmine kiriku ukse taha ja võimalus isiklikuks sisevaatluseks, sakraalne koht profaanses maailmas, kus ei kehti tavareeglid, vaid kus saame Jumala palge ees sosistada välja oma soovi muutuda paremaks isiksuseks.
Läbi kiriku on antud võimalus killuke sakraalsust võtta kaasa oma igapäevaellu, aidates kiirata meid ümbritsevatele inimestele headust, mida pole kunagi liiga palju.
Jaan Tepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)