Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Avinurmes on kogudus kogukonna osaks

10.10.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Avinurme kogudus koguneb pärast jumalateenistust elulaadikeskusesse kirikukohvilauda.

„Vajadus viis tegudeni ehk selleks, et kogudus ots otsaga kokku tuleks, asutasime keskuse, mis on nüüd kasuks tervele kogukonnale,“ tunnistab Avinurme koguduse õpetaja Rene Alberi ja selgitab, mis pani kümmekond aastat tagasi võtma suurt riski elulaadikeskuse rajamiseks. 

Kui alevikku sõidan, silkab graatsiline kits üle tee ning kiriku lähistel autot parkides näen haljasalal ringi luusivat reinuvaderit. Pole ka imestada, sest arvestades paiknemist Alutaguse metsa- ja soomassiivide äärealal on Avijõe kaldale rajatud Avinurme otsekui saareke keset lopsakat rohelust. Seetõttu pole ka ulukid siinsetel tänavatel sugugi ootamatud külalised. Isegi karu, saan kuulda hiljem kohalikega vesteldes, pole siin kandis tundmatu ja mesikäpaga kohtumiseks peab valmis olema iga seeneline.

Kirik avatud
Juba pool tundi enne pühapäevast teenistust võib näha kirikuesisel liikumist. On nii pidupäevaselt riietatud noori kui ka kõndimist abistavate invavahenditega eakaid. Rõõmuga kogen külalislahkust mõlema eagrupi poolt – kõik on valmis jutlema ning vastama kohalikku elu puudutavatele küsimustele. Muu hulgas innustatakse mind, praostkonna äärealalt Tartust tulijat, jääma kirikukohvile pärast teenistust. „Meil on ju täna külalisjutlustaja. Ja-jah, seesama usuteadust õppiv poliitik Igor Gräzin, kes nüüd europarlamenti Brüsselisse läheb,“ saan kuulda uudist number üks (külastasin Avinurmet 26. augustil – L. R.).
Kui koguduse lauluansambel on orelirõdul muusikajuht-organist Kaidi Alberi juhtimisel teenistusel esinemiseks hääled lahti laulnud ja 2009. aastal valminud kirikukellad juba mõnda aega inimesi pühakotta kutsuda jõudnud, astub üle õue asuvast hoonest välja pastor loci Rene Alberi koos teoloogiaüliõpilase Igor Gräziniga. Teenistus, kus sõna ja muusika teineteist tasakaalustavalt täiendamas, algab.

Puutöö traditsiooniks
Kui teenistus läbi ja kirikukohv koguduseringis joodud, leiab õp Alberi aega teha ajaloolises kiriklas tutvumisringkäigu. Maitsekus ja otstarbekohasus on märksõnad, mis 2005. aastal pastoraadiks pühitsetud hoone interjööris silma hakkavad. Välisukse kohale paigaldatud silt „Avinurme elulaadikeskus“ kõneleb maja tänasest tähendusest.
Omamoodi väljapääsmatu olukord oli see, mis pani riski võtma vanale majale uue elu ja teise tähenduse leidmiseks, selgitab Alberi. Lähteülesandeks oli küsimus, kuidas kogudus jääks ellu.
Kuigi Avinurme on Tartu praostkonna suurim maakogudus, on siingi tuttavad teiste maapiirkondade mured: annetajaliikmete vähesus ja kogudusekassa kõhnus. 1930ndate aastate u 3000 koguduseliikme asemel on nüüd ümmarguselt 180 liiget, kelle annetuste eest oleks väga raske kogudust üleval pidada. 2003. aastal Avinurme jõudnud Alberi soovis teha midagi, mis oleks kooskõlas paikkonna eripäraga. Et Avinurme on sajanditega Eesti kaardile jäänud kui puutööle orienteeritud piirkond, siis püüdis Renegi oma algatuses sellest lähtuda. Asutati keskus, kus pakutakse eelkõige puutööga seotud käsitöö tegemise võimalust.
„Nüüdseks on koguduseelu ja elulaadikeskus omavahel nii põimunud, et selget piiri on raske vahele tõmmata,“ tunnistab Alberi, kinnitades, et nüüd võib küll öelda, et ettevõetu on ennast kuhjaga ära tasunud ning elulaadikeskus on kogukonnale ja kogudusele suureks kasuks.
„Eks vaeva ole ikka kõvasti nähtud ja muret on olnud, siis kui võetud võlad veel tasumata olid, aga nüüd võib öelda, et meil on imeliselt läinud. Meid on õnnistatud. Mingeid laene enam ei ole ja oleme tegevusega tublisti plussis.“
Tänapäevaste töövahenditega varustatud töötubade (korvipunumine, tünnilaua töötlemine, kangastelgedel kudumine, köök jt) kõrval on ruum, mis seatud sisse kohapeal valmistatud toodete müümiseks. Pikad riiulid on koormatud erineva funktsiooni ja suurusega laastukorvidega ning muu käsitööga. Alberi kinnitab, et suvel on nii palju turiste käinud, et müügiriiulid on lubamatult hõredad – pole jaksanud piisavalt korve juurde teha. Valik on enamasti eriti rikkalik jõulude eel.
Lisaks käsitöö tegemise võimalusele ning toodete müügile pakub keskus veel toitlustust ja majutust ning temaatilisi õpitubasid. Teenuste pakkumiseks on veebis oma koduleht. Alberi sõnul on kõige tulutoovam toitlustus – hea koostöö on mitme reisifirmaga, mille vahendusel jõuavad siia lõunatama suured turismigrupid nii kodumaalt kui lähivälismaalt.
Rene Alberile on eriti südamelähedane kõik see, mis seotud teisele korrusele sisse seatud muuseumiga. Ajaloo ja kohapärimusega seonduva talletamist tulevastele põlvedele tajub ta oma missioonina. Samuti Avinurme lahingu teadvustamist: „Nõukogude ajal ei saanud sellest ju rääkida, et siin sai 1944. aastal surma hulk eesti mehi, kes kandsid Saksa mundrit, aga võitlesid selle nimel, et bolševikud Eestimaal kanda ei kinnitaks. Neid sai siin surma hinnanguliselt 70–100. Nende hauad olid tähistamata. Väga jõhkrad tapatalgud viidi läbi päris kirikus, kus sellest jäljed tänini alles. Seda sündmust tuleb tähistada, teadsin kohe siia tulles.“

Tegevus puhkuseks
Õp Alberil pole kombeks töö- ja vaba aega lahutada. See ei ole mingi poos või põhimõte, pigem paratamatus. Puhkust võiks rohkem võtta, soovitab pere, aga Rene teab, et töö tuleb lihtsalt ära teha. Oskust seda mahutada kella üheksa ja viie vahele ei ole ta enda sõnul ära suutnud õppida. Pastori ametis ei jõua kaugele kellast kellani töötades, arvab vaimulik, kes koguduse „vee peal hoidmise“ nimel on võtnud enda kanda mitu koormat. „Omamoodi asjaolude kokkulangemise sunnil on lisaks koguduse juhtimisele ka elulaadikeskuse juhtimine minu peal. Mõlemad on iseseisvad juriidilised isikud. Oma raamatupidamise ja juhatusega,“ selgitab Alberi, kes on elulaadikeskuse juhatuse ainuke liige.
Taustaks lood läbipõlemistest, ka vaimulike, julgen Renelt uurida, millal ta puhkab. Puhkuseks, tõeliseks lõõgastuseks võib tema sõnul olla ühe tegevuse teise vastu vahetamine. Näiteks naudib ta väga hetki looduses sportides. Samuti ei pea ta päris tööks korvipunumist elulaadikeskuse töötoas. „Lastes sõrmedel käia on mõtted priid. Kõnelemata rahulolust valmis korvi puhul,“ räägib ta ning küllap on temaga sama meelt kõik inimesed, kes enda laadimiseks käsitööd kasutavad. „Jah, nii ma tõesti puhkan,“ tunnistab Alberi, kel on raske korvipunumist tükitööna võtta.
Ehkki see töölõik on vajalik tuluallikas nii eluviisikeskuse kui koguduse majandamiseks, ei meeldi Alberile reeglina vastu võtta suuremaid tähtajalisi tellimusi. „Minult on küsitud, kas võtan tellimusi, aga ma ei taha ennast koormata kindla tähtajaga. Ma tahan teha omas tempos. Siis on see nagu hobi ja puhkus või vaheldus põhitööle. Seega kui keegi tellib ülehomseks, ütlen üsna kindlalt ära.“
Liina Raudvassar

Avinurme kogudus
Tartu praostkonna suurim maakogudus
Kirik pühitseti 1909. a
2003. aastast õpetaja Rene Alberi
2010 avati ajaloolisse pastoraadihoonesse rajatud Avinurme Elulaadikeskus (www.elulaadikeskus.ee)
Muuseumis avatud kaks ekspositsiooni: piirkonna kultuurilugu tutvustav „Puust sündinud“ ja Alutaguse metsa esitlev „Jaht kui eluviis“
Elulaadikeskuses pakutakse ööbimis- ja toitlustusvõimalust, avatud on õpitoad ja tegutseb käsitöökauplus

Pildigalerii:

Alberi korviga

Korvipunumine pakub rahuldust ja vaheldust vaimulikutööle, kinnitab Avinurme pastor Rene Alberi.

Enne teenistust: Rene Alberi (vasakul) ja Igor Gräzin. 3 x Liina Raudvassar

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)