Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Avatus ja dialoog aitavad edasi

05.04.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

GEKE konverentsil osalejad pärast pühapäevast jumalateenistust. 2 x erakogu

Bernis toimunud Euroopa evangeelsete kirikute osaduse konverents ilmiksaadikutele peeti märtsikuus. Seda võiks kirjeldada märksõnadega „olukorrast Euroopas“.
Bernis toimus organisatsiooni, mis saksa keeles kannab nimetust Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE) ja inglise keeles The Community of Protestant Churches in Europe (CPCE), kolmas konverents.
Kaks aastat tagasi osalesin samal konverentsil Budapestis, kus arutleti erinevatel n-ö pehmetel teemadel kiriku sees: kuidas jõuda tänapäeva inimesteni, kas kultuur on võti, millega inimesi kiriku juurde tuua, kuidas saab rahamaailm kirikutööd toetada jmt. Kaks aastat on möödas ja olukord Euroopas sootuks teine. Sellest johtuvalt ka seekord arutelu all olnud teemad ning üldine õhkkond tunduvalt ärevam.

Dialoogi aeg
Konverentsil osales umbes sada inimest 17 Euroopa riigist, lisaks Liibanoni luterliku kiriku esindaja. Töötubade teemad olid laetud sisemise pingega: diasporaatöö, koguduse­elu koos migrantidega, GEKE kui osadusliku organisatsiooni vajadus ja edasised arengud, religioonide paljusus ning eetiline meditsiin. Kõik päevakajalised, kogu Euroopat puudutavad üsnagi teravad teemad.
Arutelud olid erakordselt emotsionaalsed ning ka kokkuvõtteid tehes oli tunda, kuidas õhk lausa särises. 1973. aastal, kui GEKE eelkäija Leuenbergi konkordia loodi, polnud praeguseid teemasid päevakorral ning keegi ei mõelnud teistele religioonidele ega nendega dialoogi loomisele.
Konverents oli hästi ja sisukalt korraldatud. Arutelud, vaidlemised, näidete toomised, sõnavõtud jms ei tahtnud lõppeda. Oli ilmselge, et kõik see, mis praegu Euroopas toimub, puudutab meid kõiki ning kogemuste vahetamine on ülimalt vajalik.
Omamoodi olid kõik arutelu teemad seotud migratsiooniga Euroopas. Mõistsin, et olen selles suures rahvahulgas tegelikult mingis mõttes täiesti erandlikus olukorras – kõikides teistes riikides on migratsiooni temaatika oluliselt kaugemale arenenud ning kaasa toonud probleeme, mida me ei oska veel ettegi näha või oodata.
Mõistsin, et meie sadadesse ulatuv migrantide arv ei ole midagi nende tuhandete ja sadade tuhandete kõrval, kes on üle ujutanud Kesk-Euroopa riigid, kus tõepoolest on seetõttu muutumise tuules kogu ühiskond. Rääkides lihtinimestega Saksamaalt, Rootsist, Hollandist, Prantsusmaalt jne koorus välja ühine sõnum, mille võiks kokku võtta kolme punktiga.
Esiteks, maailmas on toimumas väga suured muutused ja neid ei ole võimalik tagasi hoida ega peatada. Teiseks, meie kodumaa on juba muutunud, meil ei ole enam võimalik olla, käia ja elada igal pool. Välja on kujunenud piirkonnad, kuhu põliselanikud ei lähe ning kuhu ei lähe ka politsei. Kolmandaks, kui kusagil riigis veel ei ole toimunud drastilisi muutusi ühiskonnas, siis ei tasu loota, et need jäävad tulemata. Ühel või teisel moel tulevad need niikuinii ning praegu on ülim aeg tegelda enda ja kogu ühiskonna ettevalmistamisega, mitte sõjaplaani kokkupanemisega.

Ettevalmistusi tehes
Ütlen ausalt, et see kõik hirmutas, aga tõi ka teatud selguse mõtetesse ja sain aru, et mitte võitlemisega ei pea me tegelema, vaid endi ettevalmistamisega. Just kristlastele on pandud ülesanne selgitada ühiskonnas toimuvaid muutusi. Kuidas mõista muslimeid? Mida ette võtta, kui nad on juba siin? Mis see meile, põlisrahvale, kaasa toob? Kuidas kasvatavad nemad oma noorsugu? Kas selles on palju sarnast või erinevat meie meetoditega võrreldes? Kas me oleme valmis, et ühel päeval tuleb asutada 24 tunni jooksul muslimite surnuaed?
Mulle väga meeldis lohutav lause, mis ikka ja jälle konverentsi mikrofonist eri riikide esindajate poolt kostis: see, mis praegu Euroopas toimub, on väga hea meile, kristlastele! See on see, mida me just praegu vajame! On oluline, et me saaksime sellest aru ja mõistaksime, et toimuv aitab meil iseendale paremini selgitada meie enda identiteeti ning seeläbi jõuame kindlasti rohkemate inimesteni.
Kogu selle ängi kõrval oli lohutav kuulda, et teatud edusammud on ka toimumas, sest pea kõigis Euroopa riikides, kus on palju migrante, toimub regulaarselt ka nende ristimisi ning seeläbi kristlike koguduste liikmeks saamist. Kõik on kutsutud ja oodatud Jumala sõna juurde, meil ei ole õigust otsustada, kas kõik ikka kõlbavad või peaks mõne ära saatma.
Kuidas siis elada rahus selles muutunud Euroopas, üksteise kõrval nii, et me aktsepteeriksime ning austaksime üksteist? On igati mõistetav, et see pole kergesti saavutatav – suures osas on tegemist inimfaktoriga ja meie heast tahtest siin üksi ei aita, kuigi peaksime selle poole püüdlema.

Kooseksisteerimine
Mõtlemapanev oli Berni religioonide ja kultuuri dialoogide maja külastamine. Tegemist on ainulaadse nähtusega Euroopas, võimalik, et kogu maailmas. Maja avati 2014. aasta lõpus ja on sellest ajast aktiivses kasutuses. Maja asutamise eesmärgiks oli lahendada ruumipuuduse probleem Bernis asuvate eri religioonide esindajate vajadusi silmas pidades.
Oma püha ruum on hoones kristlastel, hindudel, muslimitel, budistidel ja aleviitidel. Lisaks kohtuvad seal regulaar­selt ning kasutavad üldist saali ka juudid, bahaistid ja sikhid. Algusest peale oli selge, et tegemist on eksperimendiga, milles oodatakse kõigilt osapooltelt teatud mõttes sammu tagasi astumist, et kooseksisteerimine võiks toimida.
Ka ainuüksi kiriku kasutamisel on erinevatel konfessioonidel erisoovid ja oma traditsioonid. Kodukirikuks on sealne kirik vennastekogudusele ja Etioopia ortodoksi kogudusele. Esimeste jaoks on oluline, et saal oleks võimalikult lihtne, värvivaene ja et seal oleks orel. Teistele on jälle vajalik ikonostaas ning jalatsiteta kirikuruumi sisenemine. Kompromisslahendusena on ruum üleni valge, v.a ikonostaas, vennastekoguduses kasutatav orel ehitati eesruumi, oreliviled aga peideti kavalalt kirikusaali seintesse, nii et heli kostab kirikusse.
Võib küsida, kas Bernis on kirikuid vähe, et kristlased seal oma kirikusaali said. Vastus on, et tõepoolest on ka Bern hädas kirikute täituvusega, kuid nende jaoks oli ülimalt oluline olla selles projektis kohal ja osaline, et mitte varjuda müüride taha ja öelda, et me ei „mängi seda mängu kaasa, sest peame end teistest paremaks ja õigemaks“.
Praegu on kristlik kirik hoones esindatud ja dialoogis kõikide teiste religioonide esindajatega. Kord kuus toimuvad kultuuriõhtud, kus üks usugrupp tutvustab üht kirjakohta oma pühakirjast ning toimub arutelu selle üle, kuidas ühe või teise religiooni esindaja seda mõistab. Käesoleval aastal on peamiseks läbivaks arutelu teemaks ka reform religioonis, mida see erinevates usundites kaasa on toonud – ehk siis tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva.

Avatud ühiskond
Loomulikult ei kulge kõik siiski nii rahumeelselt. Peamised lahkhelid ja probleemid tekivad argistest tegevustest. Kui üks kogudus soovib oma jumalat kiita lahtise uksega ja valjuhäälselt, samas kui teised on äsja alustanud vaikse mediteerimisega, on ilmselgelt probleem tekkinud. Kuid just sellelaadsete olukordade lahendamisega tegeldakse ja nende kaudu õpitakse veelgi üksteisega arvestamist.
Majas on oma sisekord ja sellele tuleb alluda. Juba praegu on näha Bernis loodud maja head mõju kohalikule keskkonnale. Oluliselt on vähenenud inimeste hirm ja arusaamatus islami ees, sest selles hoones tegutsev islami kogudus on avatud ning nende imaam tutvustab rahulikult oma veendumusi.
Mis siis toimub Euroopas? Võiks öelda, et lahkusin Šveitsist segaste tunnetega. Kui kõigele lisaks saime kaasa hunniku reformatsiooni 500. aastapäeva logoga pliiatseid, šokolaadi ja tikutopse ning kõige krooniks Martin Lutheri pildiga kiirsupipaki, siis ei oskagi muud öelda, kui et selle tohuvabohu seedimiseks tuleb aega võtta.
Konverentsi lõpuks pandi kokku kirjalik seisukoht. Selles on toonitatud, et elame keerulisel ajal Euroopas ning vaatame kaastunde ja suure murega kristlaste olukorrale Lähis-Idas. Me peame oluliseks kristliku sõnumi alal ja esil hoidmist sekulariseerunud Euroopas. Soovime, et võiksime rohkem mõista ja sõnastada enda identiteeti ning olla avatud ühiskonnas ja seeläbi dialoogis teistega.
Sigrid Põld,
EELK esindaja, kirikukogu saadik

Euroopa evangeelsete kirikute osadus
1973. aastal loodud Leuenbergi konkordia järglane. Nime Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE) kannab ühendus aastast 2003.
Osadusgruppi kuulub umbes 50 miljonit inimest.
94 kirikut Euroopast ja Lõuna-Ameerikast: luterlased, metodistid, reformeeritud kirik, unioonikirik.
Kirikud võivad olla erinevad, kuid peamine on, et nad toetuvad evangeeliumile. Kirikud eri riikidest teevad koostööd ning aktsepteerivad üksteist.

Kirik religioonide majas, kus kogunevad vennastekogudus ja Etioopia ortodoksid.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)