Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Avasüli Ameerikas, 5.

31.08.2005 | | Rubriik: Järjejutt

Vabadus ja valikud on viinud viimasel
aastakümnel Atlandi taha palju noori. Peter Lõhmus on USAs elanud ühtekokku
kuus aastat. 1994. aastal lõpetas ta Columbia ülikooli magistrikraadiga
majanduspoliitikas. Toona ei saanud ta Ameerikasse jääda, kuna oli stipendiumi
saades andnud kirjaliku lubaduse Eestisse tagasi tulla. Neli aastat tagasi aga
lahkus koos perega.

Ühe uuringu järgi on iga teine eestlane valmis oma elu
kohvrisse pakkima ning mõnda aega õppima või töötama väljaspool Eestit.
Päriselt koliks koduriigist ära iga kuues. Miks lahkus Lõhmuste pere?

Ma arvan, et väljendid «silmaringi laiendamine» ja «enese
proovile panemine» sobivad kõige paremini kirjeldama põhjuseid, miks 2001.
aastal välismaale sai mindud. Mõnes valdkonnas on Eestis keeruline erialaselt
piisavas ulatuses areneda. Kergesti võib tekkida enesega rahulolu ning upsakus,
sest konkurents on väike ja sageli puuduvad korralikud võrdluspunktid.

Kuidas kirjeldaksid oma tööd Washingtonis?  Kui rahvusvaheline on seltskond?

Rahvusvahelises Valuutafondis ehk IMFis on minu
tööülesandeks jälgida erinevate riikide majanduspoliitikat, analüüsida ja
vajadusel nõustada. Rahvusvahelisemat seltskonda on raske ette kujutada.
Töötajaid on umbes 130–140 riigist. 
3000 töötajaskonna seas on eestlasi peale minu veel üks. Koos naabruses
oleva Maailmapangaga saab meid üle kümne.

Olete ühes Eesti Ekspressi varasemas artiklis öelnud: «Ma
pole sugugi niivõrd karjäärile orienteeritud, et selle nimel kõiki ja kõike
maha jätta». Mis on teid viinud Eestist välja, kui see pole olnud huvi
eneseteostuseks? Kui oluliseks peate pere toetust ja pere olemasolu Eestist
eemal elades?

Nii see on, pere 
rahulolu elu-oluga väljaspool Eestit on siiani peamiseks Eestist
eemaloleku tingimuseks: kõigile meile neljale peab elu siin, väljaspool Eestit,
pakkuma midagi väärtuslikku ning olema huvitav.  Siiani, ma loodan, oleme need tingimused täitnud. Abikaasa Ülle
tegi esimese kahe aasta jooksul Georgetown’i ülikoolis magistrikraadi ja töötab
nüüd Maailmapangas.

Vanem tütar Marika on saanud hulga uusi kogemusi ja
silmaringi tublisti laiendanud. Ja saanud juurde tublisti eneseusku, sest
lihtne polnud alguses temalgi.  Head
inglise keelt ei saa ka alahinnata. Ma isegi arvan, et tema on sellest meie
«üritusest» võitnud kõige enam. Eneseteostus sobib seega meie kõigi kohta.

Oskus oma ja teiste elu ja toimetamisi perspektiivi panna on
minu meelest väga oluline. Kui otse öelda, siis mida rohkematel
eestimaalastel
oleks võimalus kõrvalt näha oma riigi ja kaaskodanike tegemisi, kuid ka
näha,
kuidas toimivad (või ei toimi) asjad mujal, oleks ka Eestis elu hulga
stressivabam. Eesti on taolise võimaluse jaoks lihtsalt liiga väike ja
homogeenne.   
                       
           
 

Kas teie plaanidesse mahub Eestisse tagasitulek?

Absoluutselt. Ma pakun, et 50 aasta juubeli pean juba
Eestis. Kui mingi tore võimalus varem avaneb, siis miks mitte tulla tagasi enne
seda.   

Eelnev töö lasi teil olla kursis Eesti majanduseluga enam,
kui seda on keskmine eestlane. Milliseks hindate Eesti majanduspoliitika
arengut?

Minu meelest on see olnud suurepärane. Kuid ma ei ütle seda
mitte kui endine ametnik, vaid kui keegi, kes oma praeguse töö tõttu on kokku
puutunud erinevate riikidega kogu maailmas. Nii endise ida-bloki maadega kui ka
arenguriikidega mujalt.

Sellega, mida Eestil on majanduspoliitikas õnnestunud teha
viimase 15 aastaga, saavad kiidelda vähesed. Ehk jällegi – protsessid
tuleb
panna perspektiivi; arengule aitab vähe kaasa, kui olla pidevalt
frustreeritud
ja kurta. Näiteks, et keskmine eestlane saab täna vähem palka kui
keskmine
soomlane. Miks meil suhteliselt hästi on läinud, on vähe keerulisem
küsimus.          
                       
           
 

Kui väiksena paistab Eesti elu eemalt?

Ei julge kohe kaasmaalaste kuuldes öeldagi, kuivõrd
väikesena…  Ja selline, noh,
kolkalisus – vähemalt kaugelt vaadatuna – tundub isegi popp olevat ja
süvenevat. Ühe väikese näite tahaks tuua ajakirjanduse põhjal, kus maailmas
toimuvatele suursündmustele üllatavalt vähe tähelepanu pööratakse.

Ma muidugi eeldan siin, et ajakirjandus peegeldab keskmise
eestlase huvisid. Mind üllatas näiteks tõsiselt, kui isegi Ukraina hiljutised
sündmused näiteks Washington Postis prominentsemat kajastamist leidsid kui
Eesti tõsisemates väljaannetes.      

Millised sidemed olete säilitanud Eestiga?

E-maililised, skype-lised ja internetilised. Tänapäeval on
see võrratult mugavam kui 1990ndate alguses, kui esimest korda kaugemal
sai
oldud. Muidugi tihedad kontaktid vanematega ja kirikuõpetajast õe
Annikaga. Ja
paar korda aastas saab Eestist läbi hüpatud ka. Nagu öeldud, tahaks
kunagi
tagasi minna ja pisikeses korporatiivses Eestis on töö leidmiseks
kontaktid
sageli tähtsamad kui erialased oskused. Kahjuks
muidugi.           
                       
           

Kas olete uustulnukatena Ameerika (vana) eesti
seltskonnaga ühinenud? On üldse tänapäeval vajalik ühtehoidmine?

Minimaalselt. Kahjuks on see vist nii läbi aegade olnud, et
erinevate põlvkondade migrandid omavahel suurt ei lävi. Olen kuulnud, et
Nõukogude okupatsiooni eest Ameerikasse pakku tulnud eestlastel polnud suuremat
klappi siin varem olnutega. Vahe on ka ehk selles, et paljud tänased tulijad ei
ole tulnud siia igavesti: kontaktid on neil Eestimaaga palju tihedamad ja enamusel
on plaan tagasi minna.

Seetõttu pole paljudel neist ehk ka ajendit tegeleda
«eestluse ülevalhoidmisega» – selle doosi saavad nad Eestiga suheldes kätte. Ma
ei ütle, et kõik, kuid suurem osa kindlasti. Aga kui vanemad siinolijad
tänaseid «uustulnukaid» oma seltside ja ühendustega liituma kutsuksid, siis ära
ei ütleks.

Sirje Semm

 

Peter Lõhmus

Sündinud 1966. aastal.

Õppinud Tartu Ülikoolis füüsikat, lõpetanud Tallinna
Tehnikaülikooli ärikorralduse bakalaureuse- ning Columbia Ülikooli
majanduspoliitika magistriprogrammi.

Töötanud Riigikogu majandusnõunikuna, EBSi õppejõuna ja
õppetooli juhina, Poliitikauuringute Keskuses Praxis ning erinevatel
ametikohtadel Eesti Pangas, aastatel 1997–2000 asepresidendina. 

2001. aastast tööl IMFis Washingtonis.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)