Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Avasüli Ameerikas, 10.

05.10.2005 | | Rubriik: Järjejutt

Viimane kuu on toonud iga päev uudiseid Ameerika
lõunarannikul möllavast Katrinast ja Ritast. Neid uudiseid kuuldes mõtlen ma
Priit Rebase sõnadele, millega ta iseloomustas elu Floridas: «Me elame
paradiisis. Selle eest maksame orkaanidega.»


Priit Rebane elab päikeselises ja
orkaaniderohkes Floridas.


Villastes jakkides Floridas

St Petersburgi juulikuine rand on orkaan Dennise järel
peaaegu inimtühi. Kõrvetav päike, mis ei lase üle paari tunni korraga väljas
viibida, 40kraadine õhuniiskusest täidetud kuumus ei ole suvitajaid juurde
toonud või hoiab neid päeval konditsioneeriga varustatud ruumides.

Ühe sellise päeva õhtul kohtume Priit Rebasega
rannarestoranis Mehhiko lahe ääres, kus laine vaikselt ja rahunenult randa
veereb ning promenaadil jalutajad on tulnud vaatama imelist
päikeseloojangut.  

Priit Rebane on Floridas elanud 37 aastat, lisaks 2 esimest
Ameerika-aastat, mil ta sõjapõgenikuna Uuele Mandrile saabus. 1950. aasta
juunis randus põgenikelaev Bostonis, rahvas pandi rongile ja saadeti
Floridasse, kus neid võttis vastu St Petersburgi luterliku kiriku kogukond.
«Meil, lastel, olid seljas USA armee tekkidest tehtud püksid ja jakid. Kui
rongist päikeselõõska välja astusime, siis võite ise ette kujutada… Kohalike
jaoks olime me uudistamist väärt «elukad», esimesed immigrandid sealkandis.
Kõneldi eestlastest, kes Saksamaalt saabusid. Mäletan, et üks proua tuli mu emale
õpetama, kuidas voodit tuleb üles teha,» meenutab Priit Rebane oma esimest
saabumist Floridasse.

Jumala juhtimisel kingiti Priit Rebasele ilus võimalus:
1975. aastal kutsuti ta pastorina teenima sama kogudust St Petersburgis, mis
kord  nende peret vastu võttis.  

Ameerika kogudusest eestlaste juurde

Priit Rebane sündis 1937. aastal Pilistveres, kus tema
emapoolne vanaisa  Viljandi praost
Bernhard Steinberg kogudust teenis. Pärast lahkumist Eestist 1944. a on Priit
Rebane kahel korral külastanud sünnimaad, aga ütleb, et tema elu on Ameerikas:
«Ma olen siin kasvanud ja hariduse saanud.»

Pilistvere lapsepõlvekodust meenutab ta vanaisa kui väga
tõsist meest ja lahket vanaema Silviat, kes lastega mängis. Steinbergide peres
räägiti lastega saksa keeles ja nii kasvas Priit ja tema vend Henn kakskeelses
peres.

Priit Rebase isa Hans Rebane teenis Eestis enne põgenemist
Jõhvi kogudust, Ameerikas teenis ta saksa- ja ingliskeelseid kogudusi
Philadelphias, ka eesti kogudust Seabrookis. 
Suri 1983 St Petersburgis.

Priit Rebase onu Juhan Suurkivi (Steinberg) oli sõja ajal
Narva Aleksandri koguduse õpetaja, emigreerumise järel Ameerika kiriku
teenistuses ja alates 1966. aastast kuni surmani teenis Kesk-Florida eesti
kogudusi.

Kui Priit Rebasel elukutsevalik ees seisis, ei kahelnud ta
kaua ja pidas loomulikuks pastoriks õppida. 40 aastat on Priit Rebane teeninud
ELCA (Evangelical Lutheran Church in America) kogudusi, viimased viis aastat on
ta olnud väljateenitud vanaduspuhkusel ja aidanud kaasa teenida Kesk-Florida eesti
kogudust. Elades eestlaste kogukonnast eemal, on ta küll säilitanud hea eesti
kõnekeele, aga ütleb, et jutlustab inglise keeles.

«Liturgiaga saan eesti keeles hakkama,» lisab
teoloogiadoktori kraadiga Pittsburgi teoloogilise seminari lõpetanud Priit Rebane,
kes novembrist aprillini seisab kord kuus jumalateenistusi pidades
rahvuskaaslaste ees. «Kuus kuud on meil suvevaheaeg, rahvas on kuumuse eest
laiali sõitnud ja siis pole Jumalal meiega midagi tegemist.»

Uue kiriku sünd

Priit Rebane võib enda elutööks lugeda kahe uue koguduse
sündi Texases ja Pennsylvanias. «Kui uuem linn hakkab kasvama, on vajadus
luteri kiriku järele ja sinna saadetakse minusarnaseid,» selgitab Priit Rebane
oma missiooni.

«Ma käisin majast majja ja rääkisin inimestega usust ja
kirikust. Aja jooksul kogunes niipalju inimesi, et saime pidada esimese
teenistuse.» Algul renditi selleks üks pood kaubanduskeskuses. Koguduse
kasvades ehitati oma kirik.

«See on standard uue kiriku asutamisel,» ütles vaimulik.
«Eurooplane ei ole pidanud kirikut asutama, seal on kirik kogu aeg olemas
olnud. 200 aastat tagasi Ameerikasse saabunud emigrandid tulid koos oma
kirikuga, ka uuel maal teenisid nad Jumalat omal viisil, oma ajaloolist tausta
arvestades. Seetõttu on Ameerikas tavapärane, et ühte linnakesse mahub 20
erinevat kirikut.»

Kõige rohkem on Ameerikas katoliiklasi, protestantidest
baptiste, metodiste ja luterlasi. Ameerikas on tähtis kiriku ja riigi lahusus.
Priit Rebase meelest pole õige, et metodisti kirikusse kuuluv president Georg
W. Bush räägib liiga palju oma usust.

«Ta esineb paljude inimeste nimel, väljendades oma
poliitilisi vaateid ja usulisi veendumusi, usust rääkides teeb ta seda
kontekstis poliitiliste asjadega. Ta ei väljenda sugugi kõigi usklike
seisukohti,» leiab Rebane ja toob näiteks president Jimmy Carteri, kes ei
viinud kunagi oma usku Valgesse Majja, kuigi oli ustav baptist ja käis
korrapäraselt kirikus.

Sirje Semm

(Järgneb.)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)