Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Avarduvast ajaloost

20.02.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti Vabariigi 95. aastapäeva eel on meid tabanud üllatav pööre meie rahva ajaloo mõistmises. Viie aasta eest, luterliku kiriku iseseisvumise 90. aastapäeva ettekandes, ütlesin: «Traditsiooniline kujutlus muistsest kuldajast ja järgnenud pimedast orjaööst sobis hästi võitluseks parunite ülemvõimu vastu. On usutav, et lähiaeg tõrjub politiseeritud mustvalge käsitluse välja mitte ainult teadlaste monograafiates, vaid ka rahva arusaamades. Selleks on märke.»
Ei osanud arvata, et see sünnib nii ruttu. Veel sügisel avaldasin Akadeemias kahetsust, et isegi Uku Masing, kes tekstikriitikuna seadis kahtluse alla ordu õuelauliku Hoeneke väited ja keeras pea peale Bornhöhe rahvusromantilise pildi Jüriöö ülestõusust, ei suutnud senist paradigmat murda. Nüüd teeb seda äsjailmunud koguteose «Eesti ajalugu» II osa. Ka teaduses sünnib imesid.
Julgen loota, et lõpuks saavad eestlased tagasi oma ajaloo kadumaläinud, õigemini võõrandatud osa. Rahvusliku ärkamise aegu oli vastandumine paratamatu. Lisaks sündis rahvuslik liikumine venestamise tingimustes, mil läänemeelse luterluse ja ühiskonna sakslastest juhtkihi vastu kasutati ära ka eesti rahvuslikke liidreid nagu Carl Robert Jakobson. «Valgust idast» oodati veel omariikluse päevilgi.
Eristumisele ehitatud rahvuslik identiteet pani loobuma kõigest «võõrast». Eestlaste pärisosaks jäid vaid mõned kroonikalehtedelt leitud lahingud, talupojakultuur ja folkloor. Nõukogude okupatsioon sundis lahti ütlema ka kirikust ja usust, mida senini oli omaks peetud. Jäime otsekui võõrana võõraste linnade, mõisate, kirikute, koolide, kunsti ja kirjanduse keskele – inimesed seitsmesaja-aastasest orjapõlvest.
Kas see pole ideoloogiline ülekohus? Milline näeks välja Eesti ajalugu ja iseseisvus, kui mõjule pääsenuks Jakob Hurda või Villem Reimani vaated minevikule? Pärisorjuse kaotamise sajandal aastapäeval peetud kõnes «Seitsesada aastat kultuuritööd» selgitas Reiman eesti rahvuse kujunemist ning Euroopa vaimuhariduse ja uute töövõtete jõudmist rahvani. Ilma selle alusmüürita poleks sündinud iseseisvust ega riiki.
Puhkenud diskussioon ajaloo ümber näitab, et oleme rahvana üle saamas puberteediea vastasseisust ja suudame isamaa ajalugu näha tervikuna kui oma ajalugu ja kõike väärtuslikku selles osana oma identiteedist. Kogu siinne arhitektuur on meie arhitektuur, kogu siinne vaimulooming meie vaimulooming, kõik siinsed suurmehed – olgu Stahl või Struve, Oettingen või Krusenstern – meie suurmehed. Vaimukultuuri kokkukuuluvust ei tee olematuks etniline mitmekesisus, mis ju samuti on läbipõimunud.
Saates olümpiamängudele või eurovisioonile mitte-eestlasi, ei tule meil mõttessegi, et nende saavutused poleks meie saavutused. «Territoriaalse ja poliitilise rahvusmõiste laiem juurutamine ei tähenda keelelis-kultuurilise rahvusmõiste kadumist,» leiab Eve Piirimäe Postimehes. Suutlikkus tunda uhkust kogu oma kultuurilise pärandi üle ja end sellega samastada ei vähenda ka muistse vabadusvõitluse ideed vajadusest oma väärtusi kaitsta. Pigem rõhutab, sest neid väärtusi on nüüd hoopis rohkem.
27. märtsil ületab meie taastatud iseseisvuse aeg Eesti Vabariigi sõjaeelse kestvuse. Seegi, nii nagu ka iseseisvuse sünd ja taastamine, on arm ja ime, mis ei sõltu üksnes meist, vaid ka maailmast, milles elame ja kus maksab mitte ainult inimese, vaid ka Jumala tahe. Inimeseks ja rahvaks olemine nõuab sellega arvestamist. Asjata ei pidanud vanad eestlased priiust taeva kingituseks. Seda kinki suudab vastu võtta ja hoida vaid usu käsi.
Jacques Delori õhutusel otsitakse jätkuvalt Euroopa hinge ja räägitakse meie kultuuri kristlikest juurtest, sest materialism ei elusta ega ühenda. Ajal, mil igatsetakse ühtaegu individuaalsust ja kollektiivsust, rahvuslikkust ja üldinimlikkust, traditsioone ja uuendusmeelsust, on põhjust vaadata Kristusele kui Euroopa hingestajale. Uus ajaloomõistmine aitab näha, et ka Eesti hingeks pole midagi muud kui meie oma kirik ja kristlik usk.

 

 

 

 

Andres Põder,
peapiiskop

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)