Esileht » Arvamused » Kolumn »

Avameelselt haldusreformist

11.06.2014 | | Rubriik: Kolumn

Assessor Mati Maanas tõdeb 4. juuni Eesti Kiriku juhtkirjas, et «meie kiriku jätkusuutlikkus on olnud viimased paarkümmend aastat kahaneval kursil ning on puudunud tahtmine sellele vastu seista või vähemalt mõjusalt pidurit tõmmata». Ta kutsub (peapiiskopiks kandideerijaid) üles avaldama oma mõtteid ja plaane kiriku jätkusuutlikkuse tagamiseks, mis peab saama lähituleviku esmaseks ülesandeks.
Julgen avaldada arvamust, et EELK haldusstruktuuri analüüs ja vajalike muudatuste kavandamine ning läbiviimine on hädavajalik ning pole mingit mõtet sellega tegelemist umbmäärasesse tulevikku lükata. Mõistan, et paljude kirikuliikmete jaoks kõlab mõiste «haldusreform» millegi puhtformaalse ja tehnokraatlikuna, millest inimeste võitmine Kristusele või kiriku mõju ühiskonnas ei näi kuidagimoodi sõltuvat. Ometi ei peaks haldusreformist kõneldes alustama koguduste arvust või iseseisva koguduse kriteeriumide (liikmete, jumalateenistuste ja talituste arv, omatulu määr ja osakaal) kindlaksmääramisest.
Kaasaegsetes juhtimisteooriates räägitakse üha enam ja enam sellest, et XXI sajandil ei ole edu võtmeks mitte niivõrd kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad, kuivõrd nendevahelised suhted. See kehtib ka kiriku kohta.
Minu jaoks oli väga inspireeriv kuulda 2012. aasta sügisel Tartus Ungari kiriku esindaja György Krámeri sõnu: «Kristuses ei kuulu kokku mitte ainult koguduste üksikliikmed, me ei ole üksteisega communio’s mitte ainult indiviididena, vaid ka kogudused on selle osaduskonna koostiselementideks. Kogudustevaheline koostöö, aktiivne, tegutsemisvalmis, teise eest vastutust tundev Kristuse armastus on meie kiriku jaoks veel hiiglaslikuks varjatud tagavaraks.»
EELK koosneb 167 erineva suuruse ja võimekusega kogudusest (ei suurus ega võimekus ole eeskätt statistiliselt mõõdetavad), kus kõik tegelevad kõigega (loe: iga koguduse vaimulik koos pisikese tuumikuga lahendab iseseisvalt kõik probleemid alates kiriku remondist ning lõpetades lastelaagri korraldamise ja projektikirjutamisega), see killustab ja väsitab ega soodusta spetsialiseerumist, pühendumist ja andidele orienteeritud teenimist.
Kirik on vaja panna toimima koostööd tegevate ja üksteist toetavate koguduste võrgustikuna, kus suuremate ja võimekamate koguduste potentsiaali kasutatakse maksimaalselt ära väiksemate koguduste tugevdamiseks ning vaimulik teenimine, laste- ja noortetöö, misjonitegevus ja kinnisvara haldamine korraldatakse suurema piirkonna koguduste koostöös.
Kuidas seda saavutada? Kõige tuumakamalt on haldusreformi temaatikat seni käsitlenud Aare Luup («Mõtteid haldusreformist EELK-s: kasutame oma talenti või kaotame selle?», Kirik ja Teoloogia 10.01.2014). Tema ettepanek on eristada kogudust eklesioloogilises ja riigiõiguslikus (kirikute ja koguduste seaduse) tähenduses.
Ajalooliselt välja kujunenud territoriaalkogudused võivad selle eristuse kohaselt vabalt jätkata kogudustena teoloogilises tähenduses (on olemas pühakoda ja altar, kus regulaarselt jumalateenistusi peetakse, ja kasvõi väikene hulk usklikke, kes koguneb sõnast ja sakramentidest osa saama) – nimetagem neid selguse huvides kihelkonnakogudusteks.
Sõltuvalt oludest võiksid aga suurema keskuse ümber paiknevad 4–5 kihelkonnakogudust moodustada ühe koguduse riigiõiguslikus mõttes, kus valitakse juhtorganid, korraldatakse vara valitsemine ja raamatupidamine, asjaajamine jm. Niisuguses koguduses oleks tööl 2–3 vaimulikku, kelle koostöös ning erinevate andide ja oskuste kombinatsioonis korraldatakse kogudusse kuuluvate kihelkonnakoguduste vaimulik teenimine.
Iga struktuurimuutusega kaasnevad ohud ja riskid, mida tuleb põhjalikult analüüsida ja maandada. Näiteks oht, et kui iga kogudus ei vali enam endale juhatust, võib see pärssida kohapealset initsiatiivi. Samas võib küsida, kas olukord, kus paarikümne liikmega koguduses paar-kolm inimest hoiavad aastakümneid enda käes kõiki selle koguduse «niidiotsi», ei kujune ise iga uut algatust ja edasiviivat mõtet pärssivaks.
Kindlasti ei anna struktuurimuutus üksinda soovitud positiivseid muutusi – neid saavad esile kutsuda ikka ainult inimesed, seetõttu peaks haldusreformi kavandamisega kaasnema koolitus vaimulikele ning koguduse juhtidele ja töötegijatele, mis aitaks senisest enam väärtustada ja edendada meeskonnatööd.
Haldusreform ei lahenda kindlasti kõiki kiriku probleeme. Kuid õigus pole ka nendel, kes väidavad, et toolide ümbertõstmine orkestris ei paranda muusika kvaliteeti. Pilli- ja häälerühmade paigutus orkestris pole sugugi juhuslik, vaid eduka ja nauditava koosmusitseerimise vältimatu eeltingimus.

Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)