Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Avameelselt arvudest

05.02.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Arvude ja aruannete kuu jaanuar on seljataha jäänud. Mõnele oli see rõõmuks, mõnele võibolla ka ristiks. Ilmselt enamikule aga kirikuseadusest tuleneva aruandluskohustuse täitmiseks. Tunnistan, et minus endas küll ülemäära suurt aruandeusku ei ole, kuid möönan, et kindlasti on aruannetes midagi, mis meile teenimise jaoks vajalik on. Eelkõige info käesoleva olukorra hindamiseks ja tulevikusihtide seadmiseks. Seda loomulikult juhul, kui meil on aega arvudemaailma süvenemiseks, et elututest numbrijadadest saaksid sõnad ja mõtted, mis aitaksid mõista nii praegust hetke kui peegeldada homset.
Veetsin mõned head tunnid EELK koguduste arvulise aruandluse seltsis ning sellest ka järgnevad read. Tõsi, lõplike järelduste tegemiseks on aeg varajane, sest kõik kogudused ei ole veel oma näitajaid sisevõrku üles pannud. Aruande A-osast (puudutab peamiselt koguduse jumalateenistuslikku elu, teenimisvaldkondi ja liikmeid) puudusid nende ridade kirjutamise ajaks (3. veebr) 39 ja majanduslikke näitajaid käsitlevas B-osas 51 koguduse andmed. Meil on põhjust küsida, kas B-osa koosseis ja selle esitamiseks ettenähtud kuupäev on põhjendatud, kui ligi kolmandik kogudustest ei ole suutnud seda täita. Kas kogudused suudavad kanda neile seadusega peale pandud kiriku-bürokraatlikke kohustusi?
Vaimulikku tööd puudutavate arvandmete juures on parimaks iseloomustavaks sõnaks stabiilsus. Vaatamata asjaolule, et pisut vähem kui ühe neljandiku koguduste arvud puuduvad, tundub üldpilt küllalt sarnane aastatagusega. Vaimulikuna teeb mind murelikuks aruandluse majandust puudutav osa. Loomulikult rõõmustan, et EELK koguduste tulud ületavad kulusid ja seda keskeltläbi 5% ulatuses. See on Jumala õnnistus. Mõtlema aga paneb tulude puhul nende koosseis ning kulude osas see, millele me oma raha kulutame.
Pisut enam kui 22% oma tuludest saame liikmeannetuste, korjanduste ja kiriklike talituste kogusummast. Ligi neljandik tuleb oma tuludest kiriku otsese teenimistöö tulemusena.
Üsna võrdselt (13–14%) järgnevad tulud riigilt ja omavalitsuselt, kinnisvaralt ja muudest allikatest. Tänuväärsena paistavad silma ka projektitoetused. Ent küsimus polegi üldse selles, et meil kogudustena ei tohiks olla erinevaid seadusega võimaldatud tuluallikaid, vaid selles, et kiriku päristööst – evangeeliumi kuulutamisest ja sellega seoses olevatest kiriku eluavaldustest – saadud osa peaks olema suurem. Küll aga pakuvad hoopis tõsisemat mõtteainet meie prioriteedid. Eks kõnele millegi väärtustamisest seegi, millele kõige enam kulutatakse. Ja üldiselt maksab ka vastupidine: millesse me kõige vähem raha suuname, selle kohta on raske väita, et see tegevus meile väga oluline on.
Konkurentsitult esikohal on meie jaoks kinnisvara. Sellesse oleme suunanud läinud aastal ligikaudu 41% koguduste rahast. Ilmselt on siis õigus neil, kes meid, eestlasi, hooneteusku rahvaks peavad. Keskeltläbi 23% kulus palkadele, sh vaimulike palgad moodustasid 8,5% koguduste üldkulust. Kõige mõtlemapanevamad on aga summad, millega toetame oma koguduste erinevaid töölõike. Nii saavad noored vastavalt 0,4%, diakoonia 0,5%, lapsed 0,6% ja muusikatöö 1,2% meie rahalisest tähelepanust. Tegelikkuses võivad need näitajad olla pisut kõrgemad, kuid ka siis on tegu marginaalsete summadega. Eriti kontrastne on proportsioon eelviidatud investeeringutega kinnisvarasse – kui summeerida meie koguduste kulutused laste-, muusika-, diakoonia- ja noorsootööle, on need ometi kogusummas 15 korda väiksemad kui kulutused kinnisvarale! On täiesti selge, et meie rahaline tähelepanu koguduste jaoks eluliselt oluliste töölõikude arendamisele pole piisav.
Muidugi on võimalik, et kinnisvaralaevade lastimine nii kogudustes kui üldkirikus võtabki pika aja ning ükskord on need siiski õnnelikult meie õuedes. Vajame vaid kannatlikku meelt. Kuid kui palju on selleks ajaks järel veel elujõulisi kogudusi ja koguduseliikmeid? Hooned võivad saada ju kauniks ja kinnisvara tootlikkus kasvada, aga kas meil on siis inimesi ning kas Issanda tulles leiab veel usku?
Öeldakse, et eelarve või mistahes muude majandusotsuste ja vahendite kaudu ei tohiks me oma sisulist elu kujundada. Täiesti õige. Seepärast ongi meil põhjust nii kogudustes, aga ka üldkirikuna mõelda, mida tuleks esmalt teha, et Issanda töö meie maal võiks hästi edasi minna. Alles seejärel teha vastavad rahalised otsustused. Kiriku praktilises elus tähendab see järjepidevat tööd arengukavaga, selle hindamist, muutmist ja rakendamist. Eelkõige aga vaimulikku taju ja vastuvõtuvõimet selles, mida Issand oma kogudustele tahab öelda ja anda.

Sander_Ove2010 copy

 

 

 

 

 
Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor

Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära. (Js 42:3)