Esileht » Arvamused » Arvamus »

Avalikust arutelukultuurist

10.02.2021 | | Rubriik: Arvamus
Merille Hommik.

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas 26. jaanuaril ERRi portaalis arvamusartikli kiriku aruteluküpsusest ja ühtsusest, mis on tõukunud viimasel kümnendil toimunud debattidest inimese seksuaalsuse, paarisuhete ja abielu mõtestamise ümber.

Vaimuliku ameti kandjate seisukohast on luteri kirikus valitsenud suhteliselt suur arvamuste vabadus, vastasel juhul ei oleks meil nii palju eriilmelisi kogudusi, mille juhtideks on meie vaimulikud, keda abistavad selleks valitud usaldusisikud. Erinevate arvamuste olemasolu ei tähenda seda, nagu peaksid kiriku ametikandjad olema erinevatel seiskohtadel peamistes õpetuslikes ja eetilistes küsimustes. 

Iga vaimulik on andnud ametivande. Selles tõotab ta enne ametisse seadmist Jumala ees, et tahab kuulutada ainult õpetust, mille aluseks on Piibel ja kristlikud usutunnistused, ta tõotab Kirikut kui oma vaimulikku ema austada ja kuulekas olla oma vaimulikele ülemaile, ustavalt täita oma ametiülesandeid ning kohelda ametivendi vennaliku heatahtlikkusega. Samas antakse tõotus hoida kirikus head korda ja traditsioone, mis aitavad rahvast juhatada jumalakartusele, ausale elule, armastusele ja üksmeelele. Antakse tõotus mitte teha seda, mis on selles ametis sobimatu ja kahjustab kirikut.

Kui tõotuse andja peaks eksima, peab ta olema valmis sõnakuulelikult oma vaimulike ülemate manitsusi tähele panema ja nende nõuandeid järgima ning Jumala abiga ennast parandama.

Kirikus erinevatelt positsioonidelt ja erineva vaatenurga alt keerulistele teemadele viitavad kõneisikud peaksid arvestama kiriku kollegiaalsust ja ühtsust. Kui vaimulik peaks antud tõotused mingil põhjusel unustama, on põhjust teda manitseda. Nii nagu ka peapiiskop oma artiklis kirjutab, ei ole see eesmärk omaette ega ka märk sellest, et diskussiooni kirikus ei ole vaja või et eriarvamused oleks keelatud.

Nii avalikkus kui kiriku liikmed peaksid mõistma seda, et kirikusiseseid arutelusid ei peeta ajakirjanduse vahendusel, vaid antud kiriku põhikirja raames ellu kutsutud kooslustes nagu piirkondlikud sinodid, vaimulike konverents või kirikukogu. Kindlasti oleksid eriarvamused ühe erakonna või perekonna sees põnevaks aruteluteemaks väljaspool konkreetseid kooslusi, kuid selliseid küsimusi arutatakse tavaolukorras asjaomaste vahel. Vastasel juhul on tegemist ühe või teise osapoole sooviga asjade käiku mõjutada välise surve abil, mida ikka aeg-ajalt kasutatakse nii kohalikus kui riikidevahelises poliitikas. 

EELK sees on loodud eri tasandite ja juhtorganitega kogud, kus demokraatlikke põhimõtteid austades debateeritakse kiriku ametlikele seisukohtadele jõudmiseks kirikukogus või vabamas vormis kõiki vaimulikke koondava ühise konverentsi kaudu.

Kui kirikujuht kutsub avalikkust ja oma kiriku liikmeid pidama teineteisega lugupidavat arutelu osapoolte seisukohast pingevabas õhkkonnas, võib pealkirjades lugeda endise presidendi arvamust, kus mitme vaimuliku senine käitumine on teda pannud kaaluma kirikust lahkumist. Artikli sisulisteks kommentaarideks on vaid laused „Huvitav“ ja „No näis siis“.

Kellegi kogudustesse kuulumise üle ei otsusta luteri kirikus peapiiskop, vaid konkreetse koguduse vaimulik, kelle poole saab iga kodanik pöörduda kas sellesse astumise või sealt lahkumise küsimuses oma isikliku avalduse alusel. Tuleb tunnistada, et suurem osa lahkumisi toimub ajaliku surma läbi, kuid erinevatel põhjustel liigutakse ka eri koguduste ja mõnikord ka eri kirikute vahel ning tavaliselt on see kas isiklik või perekondlik sündmus.

Kuna enamik inimesi ei oma Twitteri kontot ega jälgi selles tehtud säutse, kujundatakse ajakirjanduse rõhuasetuste kaudu avalikku arvamust. Näiteks Postimees sai tekitada lugejas hoiaku, et president Ilvese „ähvardav“ sõnum kirikust välja astumise kohta tulenes EELK peapiiskopi Viilma artikli sisust, mis ei vasta tegelikkusele. Sellega aga said tõestatud peapiiskopi varasemad sõnad, et ajakirjanikud ise kujundavad muljet EELKst või ka peapiiskopist. Kui uskuda ainult seda, kuidas ajakirjanikud mingi teema kohta arvamust avaldavad, kujundatakse sellega suhteid mitte ainult presidendi ja peapiiskopi, vaid ka meie ja naabrite vahel. 

Nii võiks kiriku, aga ka laiemalt ühiskonna aktuaalsetel teemadel debateerivaid osapooli kutsuda üles teineteist austavale arutelule lihtsal põhimõttel: „tee teisele seda, mida sa soovid, et sulle endale tehakse“.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

vaimulik

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)