Autorikontsert lõpetas festivali

Andres Uibo esimene autoriõhtu toimus mullu Suure-Jaani muusikapäevadel. Teine  11. augustil Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdil.
Autorikava sisaldas näiteks Apocalypsis Symphony versiooni vanamuusika ansamblile, milles mitmeid partituurilisi, s.o kõlalisi kohendusi, ning kogu kava oli läbivalt vaimulik.
Kui Andres Uibo 1993 esimest korda oma «Kolme koraalimeditatsiooniga» välja tuli, ei peetud seda järgnenud vaikiva kümnendi taustal millekski rohkemaks kui noore ambitsioonika mehe proovitööks, hetkeliseks loomekihuks, mis olnud omane paljudele organistidele ammust aega – isegi August Topmanile, nagu «sahtlisse piiludes» avastati.
Viljakas igal aastal
Ent see kümnend osutus Uibole hoopis laadimusajaks, sest alates 2003. aastast on ta igal aastal jõudnud midagi kontserdisaali, samas ka nii paberile kui plaadile viia, pealegi eri variantides. Muljekaim neist oli seni Apocalypsis Symphony esimene osa «Ja ma nägin…», mis võitis novembris 2003 ülekaalukalt esimese preemia ja publikupreemia uute oreliteoste konkursil Tallinnas.
Tõsi, niivõrd kui lugu lummas, sünnitas see ka hämmingut, sest pala välised parameetrid, materjali kasinus ja raudne arhitektoonika, olid/on vägagi arvopärdilikud. Ent teadupärast ei jäänud lugu üksikuks, autor kasvatas juurde veel kolm osa ning 2004 oligi valmis sümfoonia kaaluga tsükkel.
Oreliversioonis lisasid uued osad (ajend-, lähte-) teksti (vastavalt Ilmutusraamat 21:1, 21:3, 21:4 ja 21:10) süvenematule vähe. Autor oreli kõlavõimalusi teadagi tunneb ja arvestas, ometi näib, et veelgi enam on ta arvestanud orkestratsiooni võimalustega. Ja 2004/2005 saab Hortus Musicus sümfoonia endale, sealjuures lisatud osades hoopis põnevamana.
Raplas kujuneski Apocalypsis Symphony hortuslastelt õhtu peateoseks. Ning jälle mõneti teisiti kui varasematel ettekannetel – küll vaid detailides, kuid nüansseeritumalt. Näiteks oli tore kogeda teise osa Bachi c-moll Passacaglia teema tsitaadi kahest värvi: teema esimene pool (Bachilgi laenatud) kõlas grumhornilt, teine pool – Bachi jätk – tromboonilt.
Üldse peab tõstma esile orkestri kaalutletust värvides, millega ühtlustati kõigi osade mõjusus ning tähendusjõud. Teose üldinimliku temaatika avas suuresti iga osa ees Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kuke loetud vastav tekstilõik Ilmutusraamatust. Kogumõju? Üks kirikutrepil kuuldud repliik: kui viimne kohtupäev niisugune tuleb, polekski see väga hirmus!
Ka kava ülesehituses oli tunda «arhitekti» kätt: sümfoonia kõrgus keskmes, seda piirasid ühelt poolt «Kolm koraalimeditatsiooni» orelile, teisalt «Bach peeglis» viiulile ja klaverile (2005) ning kogu õhtut raamis omakord Orthodox Singers.
Tulenesid tekstist endast
Usutavasti oleme vene kirikumuusikas sedavõrd kodus, et mitte ehmatada nende meeshäälte karmis fortes ning mitte tüdineda koori imelisest pianost. Siinkohal järjekordne kummardus Valeri Petrovile! Ka selle eest, et ta mõned aastad tagasi Uibol kuuenööbist kinni hakkas. Tulemuseks «Antifoonid psalmidele 102 ja 145» (meie psalmiraamatus Taaveti laulud 103 ja 146) ning autori pühendus koorijuhile.
Selle oopusega kontsert lõpetati, alustati aga esiettekandelise teosega «Sinu Pühas Riigis». Selge struktuuriga stiilne, mõistagi vene kirikumuusika. Pole ehk huvitusetu märkida, et kui Arvo Pärdil 1997 Nigulistes «Kanon pokajaneni» lindistusel pärisin, kuivõrd ta vastavat muusikat uurinud oli, vastas Pärt, et ei sugugi, et kõik intonatsioonid tulenesid tekstist endast. Nüüd ütles Uibo sama.
Koraalimeditatsioonid esitas autor ise. Ma ei istunud seal, et mängu arvustada, sestap libises suuresti mööda – või oleme sedavõrd värske ootel, et juba kuuldu ja traditsioonilisem laseb mõtted uitele?
Seevastu haaras esimesest akordist, esimestest kujunditest peale enese valda «Bach peeglis», pühendusega Andres Mustonenile, kes ka koos Ivo Sillamaaga esitajaks. Muusikatuttavale iseäranis põnev lugu, et mis see Uibo Bachi Chiaconne’ga teeb. Kõnealusel esitusel kaldus kadentsi lõpuosa Lähis-Ida intonatsioonidesse.
Uibo: mina seda ei kirjutanud, seal on ad libitum. Mina Mustonenile: usutavasti oli Mozart juut, võimalik et Händelgi, aga Bach – peeglis ootamatult temagi?! Mustonen: ehk ta natuke oligi.
Tore õhtu oli.
Autori palvel kantakse honorar Kihelkonna kiriku oreli fondi.

Ivalo Randalu,
muusikapublitsist