Jh 4:39–42 Need viimased salmid Samaaria naise loos on justkui pilt kuninglikust pulmapeost, kui kogu maailm saab lõplikult lepitatud. Inimesed, kes enne olid vaenujalal, on nüüd Kristuse kaudu ühendatud: Samaaria külarahvas, naine, Jee­sus ja tema jüngrid. Jüngreid küll nendes salmides ei mainita ja kutse saab justkui Jeesus üksi, kuid isegi siis, kui jüngrid Jeesusega külla kaasa ei läinud, teoloogilises mõttes algab osadus inimeste vahel siis, kui nad on avatud ...

Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu! Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu! Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse, et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres. Üks ütleb: «Mina kuulun Issandale», teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: «Issanda ...

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema ...