Tekst ja foto: Mikk Leedjärv Kannatused närivad mind, nad närivad pealt ja seest, nii et väsib mu ihu ja murdub mu vaim. Kuid Sina, Issand, päästad mind! Sina võidad kõik kannatused, kui usaldan Sind. Siis murduma ei pea ma, sest Sina hoiad ja toetad mind. Sina annad uue kasvamise, Issand.
Tekst ja foto: Mikk Leedjärv Kogume seemneid, ja aretame neid, et leib saaks pehmem ja meelepärasem, mahedasti maitsev ja hõrk. Tõelise eluleiva seeme on aga muutumatu. Eluleib ise on muutumatu – Issand Jeesus Kristus.
Foto: Mikk Leedjärv Meil Kristus on aluseks seatud,teist alust ei ollagi saa.Ta elavaks kiviks on saanudja meidki teeb elavaks Ta.Ta tahab meid vormida, muutaja hoonesse laduda siis;meid üksteise külge nii liita,et kaoksid kõik vaenud ja riid.(KLPR 240 1. ja 2. salm, sõnade autor Elvi Vares, 1928–1983)
Jeesus ütleb: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mk 16:15). Eelkõige on küll sellest salmist lähtutud misjonipõllu harimisel, kuid kindlasti haakub maailma mineku ja evangeeliumi kuulutamisega väga tihedalt ka kõikide erinevate kaplanaatide töö, sest on seegi ju minemine inimeste juurde, just sinna, kus nemad on ja tegutsevad või viibivad. Olgu need siis erinevad jõustruktuurid või hoolekande- ja haridusasutused. Tõsi, misjonitöö läbi kaplanite ...
Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!“, see on „Avane!“ ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas ...
Sokid on soojad ja käpikud kenad, neisse on kootud armastuse soojus. Soojus, mis hoiab me hinge, ja rõõm, mis ärgitab tundeid. Hoida ja tunda, tunda päriselt seda sooja on õndsuse rõõm. Ühendus, milles Issand loob, ja lubab tunda – perekonda.
Valguse kuma ja hiilguse sära. Külmuse karguses soojuse hingus kõneleb – Issand on lähedal. Kui kaugel? – Ei tea! Aga armastuse hingus paitab südant ja puudutab hinge oma headusega. Issand on ligidal, Issand on väga lähedal, Issand on meis oma armastuse väes!
On porine, on auklik, on künklik ja libe see tee käia ilma Jumalata.Püüeldes küll parima poole, siledat ja head teed valmistada ei suuda.Issand kutsub ja valmistab, et tee rajajad tunneksid oma tööd! Issand seab ja juhatab, et kuulutatud saaks rõõm!
Varjud me teel ja hirmud saadavad ja pidurdavad meid. Kõhklus – kas ikka kannab? – teeb ettevaatlikuks. Kirkus, milles, Issand, tuled me juurde, hajutab kõik hirmud ja julgustab käima teed, mille Sina meile seadnud. Nii hägustuvad varjud ja kaovad kõhklused. Nii tekib südames julgus – Issand meiega jääb. Issand tuleb kirkuses taas!
Fl 2:5–11 Jeesuse maisest elust teame, et oli kaks hetke, kus inimesed püüdsid teda kuulutada oma kuningaks. Esimesel korral juhtus see ju siis, kui kolm idamaa tarka tulid tähte järgides Juudamaale, et kummardada vastsündinud juutide kuningat. Ja teine kord on see päev, mil Jeesus sõitis „kuninglikult“ Jeruusalemma. Sel teisel juhul võib küll vaielda selle üle, kes selleks tõuke andis, sest evangeeliumidest teame ju, et Jeesus ise, teades, mis teda ees on ootamas, palub ...
Issand Jeesus, Sina võidad kõik poolikuse ja vildakuse! Sina aitad sirguda kõverusest taeva poole ja ka kõige sügavama sügaviku kaanetad Sina oma headuse helgusega, nii et sügavuse tumedusest saab taevase valguse peegeldus. Sina üksi võidad kõik kurjuse väe!
Issand Jeesus, Sina võidad kõik! Sina vormid meid ja hoiad, Sina õpetad meid ja juhid. Sina ise sulatad jää meie südames, mille külmutavad sinna kõik kiusatused ja meie tahtmised. Sina ise valgustad meie hinge ja annad meile uue elu Sinu lastena, Sinu riigi kodanikena!
Jumala arm ulatub taevastest saadik. Seades samme silmapiiri poole arvab inimene, et sinna jõudes jõuab ta taevasse. Kuid pakkude ritta ladumine ja laudade nendele asetamine ei vii inimest taevasesse Jeruusalemma. Teod on jõuetud, jõudmaks taevasse. On vaid üks tee, Jumala armastuse ohvritee, milles usu läbi Jeesusesse on Looja avanud tee taeva ilusse ja rõõmu. Tee usu headuse juurde igale südamele, mis armastab. Selle ilu on silmaga nähtavast taevast kaunim ja armastuse ...
Nii kui lambid valgustavad meie elu hämarikust hommikuni, nii valgusta, Issand, oma Vaimu valgusega meie hingi, kui rändame maisuse teid. Luba meid ikka alandlikuks jääda Sinu evangeeliumi valguse ees, nii nagu Sina oled alandlik oma Isale taevas. Alandlikkuses paistku Sinu taevane valgus meie südamesse!
Maisusest igavikku astumine näib nii tume, kui puudub usk. Usuta on see minemine tundmatusse, kuid usus on see minemine Issanda juurde, minemine taevasesse kodusse, kuhu Jeesus on läinud meile aset valmistama.