Maise elu olemus on pidev muutumine, sest isegi kui inimene saavutab enda jaoks milleski stabiilsuse, ei pruugi see üldse kaua püsida, ning nõnda tuleb ikka ja taas seista kõigil silmitsi muutustega. Samas otsib inimese hing muutuste virvarris rahu. Aga kui juba ammu on minetatud oskus leida hingerahu või pole seda oskust kunagi saavutatudki, ongi seis selline, nagu tänapäeva ühiskonnast vastu vaatab. Igaühel on oma „tõde“, mis muutub veel kiiremas tempos, kui sekundiseier ...

Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!                          ...

Nõnda nagu üle metsade sirguvad kirikutornid tõusevad palved rahu eest taeva poole. Mikk Leedjärv Eestimaa on täis pikitud kirikutorne, ja need ei kõnele üle puude latvade sirgudes üksnes Kristuse toodud lunastusest, vaid tuletavad meelde ka aegu, kus eestlased järjest enam eestlastena end määratlema hakkasid. Sest pärineb ju enamik neist tornidest just 19. sajandist, kus rahvusliku ärkamise aeg tõi kirikutesse nõnda palju inimesi, et kirikud jäid väikeseks. ...

Nõnda ütleb vägede Issand: Kuigi see on neil päevil ime selle rahva jäägi silmis, kas peaks see olema ime ka minu silmis? küsib vägede Issand. Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, mina päästan oma rahva päikesetõusu maalt ja päikeseloojaku maalt. Ja mina toon nad tagasi Jeruusalemma elama: nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, ustav ja õiglane. Sk 8:6–8 Jumala käes on kõik võimalik. Inimene ainult omaenese piiratuses arvab millegipärast, et Jumala võimete ...

Tekst ja foto: Mikk Leedjärv Kannatused närivad mind, nad närivad pealt ja seest,  nii et väsib mu ihu ja murdub mu vaim. Kuid Sina, Issand, päästad mind! Sina võidad kõik kannatused, kui usaldan Sind. Siis murduma ei pea ma,  sest Sina hoiad ja toetad mind. Sina annad uue kasvamise, Issand.

Tekst ja foto: Mikk Leedjärv Kogume seemneid, ja aretame neid, et leib saaks pehmem ja meelepärasem, mahedasti maitsev ja hõrk. Tõelise eluleiva seeme on aga muutumatu. Eluleib ise on muutumatu – Issand Jeesus Kristus.

Foto: Mikk Leedjärv Meil Kristus on aluseks seatud,teist alust ei ollagi saa.Ta elavaks kiviks on saanudja meidki teeb elavaks Ta.Ta tahab meid vormida, muutaja hoonesse laduda siis;meid üksteise külge nii liita,et kaoksid kõik vaenud ja riid.(KLPR 240 1. ja 2. salm, sõnade autor Elvi Vares, 1928–1983)

Jeesus ütleb: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mk 16:15). Eelkõige on küll sellest salmist lähtutud misjonipõllu harimisel, kuid kindlasti haakub maailma mineku ja evangeeliumi kuulutamisega väga tihedalt ka kõikide erinevate kaplanaatide töö, sest on seegi ju minemine inimeste juurde, just sinna, kus nemad on ja tegutsevad või viibivad. Olgu need siis erinevad jõustruktuurid või hoolekande- ja haridusasutused. Tõsi, misjonitöö läbi kaplanite ...

Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!“, see on „Avane!“ ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas ...

Sokid on soojad ja käpikud kenad, neisse on kootud armastuse soojus. Soojus, mis hoiab me hinge, ja rõõm, mis ärgitab tundeid. Hoida ja tunda, tunda päriselt seda sooja on õndsuse rõõm. Ühendus, milles Issand loob, ja lubab tunda – perekonda.

Valguse kuma ja hiilguse sära. Külmuse karguses soojuse hingus kõneleb – Issand on lähedal. Kui kaugel? – Ei tea! Aga armastuse hingus paitab südant ja puudutab hinge oma headusega. Issand on ligidal, Issand on väga lähedal, Issand on meis oma armastuse väes!

On porine, on auklik, on künklik ja libe see tee käia ilma Jumalata.Püüeldes küll parima poole, siledat ja head teed valmistada ei suuda.Issand kutsub ja valmistab, et tee rajajad tunneksid oma tööd! Issand seab ja juhatab, et kuulutatud saaks rõõm!

Varjud me teel ja hirmud saadavad ja pidurdavad meid. Kõhklus – kas ikka kannab? – teeb ettevaatlikuks. Kirkus, milles, Issand, tuled me juurde, hajutab kõik hirmud ja julgustab käima teed, mille Sina meile seadnud. Nii hägustuvad varjud ja kaovad kõhklused. Nii tekib südames julgus – Issand meiega jääb. Issand tuleb kirkuses taas!

Fl 2:5–11 Jeesuse maisest elust teame, et oli kaks hetke, kus inimesed püüdsid teda kuulutada oma kuningaks. Esimesel korral juhtus see ju siis, kui kolm idamaa tarka tulid tähte järgides Juudamaale, et kummardada vastsündinud juutide kuningat. Ja teine kord on see päev, mil Jeesus sõitis „kuninglikult“ Jeruusalemma. Sel teisel juhul võib küll vaielda selle üle, kes selleks tõuke andis, sest evangeeliumidest teame ju, et Jee­sus ise, teades, mis teda ees on ootamas, palub ...

Issand Jeesus, Sina võidad kõik poolikuse ja vildakuse! Sina aitad sirguda kõverusest taeva poole ja ka kõige sügavama sügaviku kaanetad Sina oma headuse helgusega, nii et sügavuse tumedusest saab taevase valguse peegeldus. Sina üksi võidad kõik kurjuse väe!