Kõik autori postitused

Palve

Hommik avab pühakoja. Kõik on armulauaks valmis: päeva pühitsetud rüübe ja päikese leib, kollane nagu valgus altarimaalil. Suve sakrament. Päeva üsk paisub. Sinna kukuvad öö hääled. Ööämbliku kombitsad, liigestest lahti, magavad üsas justkui võrkkiiges. Heljo Mänd

Palve

Kurepesa kukkus ümber. Nüüd kukub kõik: kuur, laut, vana talumaja. Põrandalaudade alt pagevad majavaimud hirmunult, vaatavad kooljanägudega ringi, kust leida uut kodu. Uut ei ole kusagil, kõik on kadunud kõdu alla, pimedusse, minevikku, ussidele uuristada. Majavaimud seisatavad. Või varjuda varemete vahele tuulevarju, muutuda varemerohuks? Rohi ei kipu kodunt kaugele. Rohi kipub vaid kõrgele, meel vikatiga tasandada. Surmavikatiga, mis ...

Palve

Taevalinn, laotud õhutellistest, on vastupidav. Pilvelõhkujad ei kuku kokku. Maavärin astub ustest sisse, vaikus peos. Ainult mina liipan mööda läbipaistvaid tänavaid kodu poole. Tänada oli raskem kui teha tööd, tänusõnad läksid pidevalt meelest.

Palve

Imelik, et ma olen ikka veel elav. Ärkan. Meeled punasest unenäost pingul nagu taevas linnulaulust. Hommikune jutlus. Päev seletab lahti oma võtme: anda, anda, anda! Anda endast ära kõik, mis on öö jooksul kasvanud hinge. Anda, anda, et patulõhn ei puudutaks enam sõõrmeid. Et patt käiks kilomeetri kauguselt mööda. Anda, anda, olla puhas kui vastsündinu.