Kõik autori postitused

Valguse poole

pildipalve28nov2018

End sirutan valguse poole, kui õunapuu kasvatan oksi, mu võrsed on sirged kui nooled, veel veidi ja puudutan tähti … End sirutan valguse poole, seal on mu rõõm ja mu rahu. Sind ootan, Issand, mil tuled, me Päästja, ja võtad kõik valud. End sirutan valguse poole, jääb pimedus seljataha, ma annan end Issanda hoolde, Su armastus ainus, mis vajan.

Palve

pildipalve21nov2018

Ei enam puudel paista värve, ei kosta kõrvu lehesahinat, vaid raagus oksad, krobelised tüved paljad, jõe kaldal oma peegelpilti vahivad. Ja ometi ses nukras pildis võib näha palju kaunist, väärikat. Neid väsinuid, kuid paljunäinud hingi see hääbuv hetk ei muserda. Need puud siin teavad – iga lõpp on uue algus, vaid käänak Igaviku teel. Nad lootusrikkalt kannatavad talve kargust ja ootavad, mil saabub jälle kevade …

Palve

Pimedus sammub üle maa, et peita kõik, mis teele jääb, oma tumeda hõlma sisse. Mida silm ei seleta, seda nagu polekski. Mis on varjus, tundmatu, selle võib unustada? Ometi mõtlen ma Surmast. Temagi on seal, võõras ja hirmutav, peidus varjude keskel, kusagil kaugel veel … Lõkkevalgus ajab pimeduse eemale, lükkab tundmatu hämarasse nurka ja ma hoian end tule ligi. Et olla valmis, kui keegi peaks pimedusest tulema, sest siin ma näen teda. Ma olen valvel!

Kaduviku puudutus 

Hommikul vara toast välja astudes lajatab näkku jäine tuul. Kõdunevate lehtede lõhn tungib ninna, jõuab ajju ja äratab mu lõplikult unest. Võdistan õlgu! Mitte ainult külmast … See on Kaduviku puudutus! Esivanemate hinged, kes sosistavad kõrvu õpetussõnu, tuletavad meelde Elu mõtte, Igaviku ootuse, Jumala kiituse. Tänan sind, mu Jumal, selle äratuse eest, et hoiad mu meeled erksana, mu südame soojana! Tänan, et saan elada usus ega pea kartma aega, mil astun sisse Igaviku ...

Palve

Kesk sinavat merd üksik jaht paigal hulbib. Tal raugenud jõud, siht kadumas silmist. Tuult oodates meenub – kaugel, kaugel üks sadam … Kas keegi veel ootab seal rändurit enam? Kas tuttavad rannad ta võtavad vastu? Kui tuul koju kannab, kust kunagi lahkus … Sa usu, on ikka uksed avatud kodus! Ka siis, kui liig pikaks on veninud ootus.

Palve

Päev veereb hämariku poole, õrn puna palgel. Viib kaasa päikese ja silmapiiri taha kaob. Öö aga lühikeseks jääb, soe valgus taamal kumab, taas päev on uuel ringil. Kas tõesti koidab? Juba!  Näib suveöö kui silmapilk, kuis naudin seda aega! Ja ohkan, teades – peagi pikk on öö ja napid päevad …

Palve

Nad sirutuvad su poole salaja, hiilides tasahilju nagu õhtused varjud, mis venivad iga tunniga aina pikemaks. Alguses on sul vaid rõõm, heameel uuest ja säravast. Sina imetled oma aaret, nemad aga on valvel. Passivad su selja taga, ootavad, et sa murduks … Lootuses saada rõõmu juurde hakkad koguma kuhja – aina kõrgemat, aina uhkemat. Ja korraga on nad sinuga – ahnus, kadedus ja saamahimu. Nad võtavad su rõõmu, viskavad selle kildudeks ja asendavad musta ...

Palve

Üheks hetkeks olid Sa nähtav. Tajusin Su kohalolu. Viivuks. Põgusaks pilguks. Mu silmad olid hämmingus, kahtlesid ja tahtsid täpsemat pilti, ootasid kinnitust. Kuid mu meel teadis – see olid Sina! Tundus, nagu oleksin saanud valguse korraks enese kätte, et nüüd võin ma minna. Hirmuta. Kõige pimedamasse nurka ja lahendada saladusi, mida varem pole suutnud, pole taibanud otsidagi, sest nüüd ma näen. Tänan Sind, et Sa oled olemas, et Sa oled kõikjal ja ...

Palve

Tirts roheline rõõmustab, tal kaetud pidulaud, ei homse pärast muret pea, ei tea, kui pikk ta laul. Mu Jumal, Looja, kannad sa hoolt kõige loodu eest. Su hoolde annan ennast ma ja oma südame. Kõik mured – suured, väikesed – need jagan sinuga. On usus kindlas käidud päev ju palju ilusam.

Palve

Ühe sooja päeva lõpuks, roidununa tuulest, päiksest laetud, rõõmu tunnen igast hetkest, elust – mis on kingitud. Kõik need põllud, heinamaad, paksud metsad, meri suur … Elan imekaunil maal! Süda laulab õnnest mul. Tänan Sind, mu Jumal Issand, selle maa ja taeva eest! Tänan sind, et oled ikka hoidnud mind ja hoiad veel!

Jagamise rõõm

Me kohtumise hetk võis olla juhus, õnn üürike kui liblikate lend. Vaid silmapilk, ja juba õhus mu kaaslane, mu armuke, mu vend … Koos olles igat päeva, tundi sai nagu viimast võetud. Kas süda aimas, ette tundis, et hetked need on loetud? Sind, Issand, tahan tänada, et armastus mu südamesse alles jäi, et oskan seda rõõmu jagada! Kaob kurvastus ja arm see kasvab vaid.

Hääbumine

Õis kaunis, tulipunane nii nõtkelt tuules kiigub, vaid mõni hetk tal jäänud veel, siis kogu ilu hääbub. Tuul rebib kaasa endaga ta viimse õielehe, jääb alles nupp, mis iluta nii nukker nagu ohe … Kuid ei, see pole surm! Ees ootab küpsemine. Veel enne talve toimub külv ja uuel suvel õis kui ime. Nii nagu loodus muutub ajas mu vaimujõud, see raugeb, väsib. Et tõusta taas sind, Issand, vajan. Mind ärata, mul anna käsi!

Piiskade raskus

Suvisest leitsakust roidund, tänavatolm kleepumas nahal, kiirustan teele, käin ajaga võidu eemale lõputust linnakärast. Korraga kärgatab kõuehääl, pea kohal kisavad ärevalt linnud, süngeks muutub päikest täis päev, taipan liig hilja, et vihmale kisub. Piisad nii rasked, vihm tihe kui müür tuuseldab maad ja äkki on kadund. Tunne on värske, kui priiks saanud süüst,   vaid maadligi taimedest toimunut adun. Asfaldil valendab vettinud sulg, alandlik ohver sel ...

Palve

Mõtete keerukas labürindis selgus ja kahtlus on kõrvuti seal, otsivad pääsu vastuste ringi, öelda et saaks, mis vale, mis hea. Mõtteid on palju ja neid tuleb juurde, midagi unub ja midagi jääb, mõni on karjuv, teine sosin vaid huultel, seal kuskil on sõnum, mis üllas ja hea. Leia need õiged ja välista juhmid! Töö raske või kerge, kui proovid, siis tead.

Kõrrepõld tantsupeol

Jääkristallidest kootud kleidis pitsilises ja säravas õrn habras oksake keerutab veidi, tantsu lööb tuule käes jahedas. Külm laenas peoriided, kaunistas saalid. Kauaks neid jagub? Keegi ei tea. Seniks kui külmetab, tantsivad paarid kargel ja helkival imedemaal. Kõrrepõld tantsupeol täna veel lustib, peagi on sula, siis langevad rüüd. Koltunud alussärk, lihtne ja tuustis, selga vaid jäänud, käes argipäev nüüd.