Kõik autori postitused

Toomkogudus pakub suveks tööd

Head toomkoguduse sõbrad! Toomkoguduses on suvine aeg täis kruiisidega saabuvaid külalisi ja palverändureid. Nende vastuvõtmisega toomkirikus ja selle tornis on meil vaja abi. Kuna toomkirik on suvekuudel lahti 7 päeva nädalas kell 9–18, on tööaeg paindlik ja tasu arvestatakse tunnitöö alusel. Otsime alates juulist tööle tornivahti ja kirikusaali turismigruppide suunajaid, samuti täiendavat töötajat suveniiriletti. Sobival kandidaadil on vanust vähemalt 18 aastat, ...

Maestro Roman Toi mälestuseks

Noorus on peegel, milles vanem generatsioon ennast uuesti näeb. Noorus on nagu fotokaamera. Ta registreerib ainult seda, mis tema läätse ette jääb. Hoolitsegem siis, et ülesvõetav motiiv oleks sobivaks eesti pildiks ilmutatav. Roman Toi kõnest Torontos Eesti Vabariigi aastapäeval 1964 101-aastasena on surnud legendaarne dirigent ja väliseesti koorielu eestvedaja, pedagoog, helilooja ja organist Roman Toi (18.06.1916–07.05.2018). Roman Toi oli Eesti Heliloojate Liidu vanim ...

Armastuse asupaik

TuhkruArho_8.3.2015_f.TiiuPikkur-copy

1 Kr 13 Meile nii tuttavat armastuse ülemlaulu on ikka mõistetud kui laulatuse üht alusteksti, mis sõnade kõlades loob ja kinnitab pühalikku hetke ning hiljem antavat lubadust ja tõotust. Ometi annab 1. Korintose kirja 13. peatükk ka maitse ja suunise tervele kogudusele, kes seda kuuleb ja taipab, milline on Kristuse armastus ja milleni viib kristlik armastus. Mis seob iga inimest enda külge ja liidab koguduseliikmeid ning annab aimu tegelikust sügavusest, suurusest ja ...

Palve

Arho pilt

„Vaata, siin on su hommik!“ laususid lävelt, kui tõusin jalgele, et alustada uut päeva. „Vaata, siin on su aed!“ kõlasid sõnad, kui heitsin pilgu üle läve oma tööle. Vaata, siin on su paik – mõistsin, kui leidsin su lõhnamas õhus ja mullas ja võililleõites ning päikese, vihmade ja pilvede teel. Vaata, see on mu rõõm – tundsin, kui kuulasid mu õhtut ja me jutus lendles homse päeva seemneid.

Palve

Mäletan, kui ilmusid mulle. Mäletan Su sügavaid silmi, lõpmata lohutavat pilku. „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ (Gl 2:20)         Ja ööd ja päevagi mäletan, mu elu Issand ja Hoidja! Kas mõistan elu ja seda, mis osaks saab, nii head kui halba? „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik“ (Mk ...

Palve

Veel viivu, enne kui õied vajuvad longu või õhtul mööduvad külmad tuuled. Vesta vaikselt, jutusta sõnadest, millest alati aru ei saa – kuid need pole võõrad –, et pärale jõuaks: Mis on tuum, kus on ülal. … ja keskne, alus ja põhi. Mis on loov, kus on taevas … ja olev, valge ja puhas. Mis on leib, kus on rajad. … ja veri, sinu ja minu. Mis on jääv, kus mu veli … ja kinkiv, elav ja püha. Veel viivu, enne kui lähed, vesta vaikselt, sest ilus on su and.

Palve

Jeesuse ilmumise lugu on sõna loova väe lummuses. Kui sõna, mis öeldud, läheb välja ja saab kätte ning tabab inimest, siis ta loob ja muudab nii ehedalt, et inimene saab sõnast puudutatud, nõnda on ta sõna kandja ehk sõnapidaja. Nii ei ole enam ükski vahemaa liiga pikk, ükski kohtumine liiga rutakas, ükski sõna tühine, sest meiegi oleme loova sõna lummuses, mille läbi ilmub ajas ajatus, mööduvas alatine ja inimsüdames Looja loov imelisus.

Palve

Lugude pidamine on sarnane viisipidamisega: kui need on õiged, siis lähevad hinge. Samas annavad nad endast märku, kui neid korrakohaselt ei peeta. Nii nagu viisid, hakkavad loodki helisema ja kokku kõlama, kui kõik on õige, hea ja päris. Ka värvidel on oma lood. Nii on taevasinine Maarja kui taevase kuninganna värv. Tihti tunneb ta piltidelt ära just sinise räti või sinise kleidirüü järgi. Ka mustal, muldsel maatoonil on oma Maarja värvi lugu, mis jutustab kurbusest ja ...

Palve

Sina kutsud meid nii õhtukaarest kui hommiku poolt ja kaugest kandist ning lõunaküljelt, sest meid on kutsutud käima Temaga Tema teedel. Kohata Jumalat oma teel on ime, mis jääb imeliseks igaühe juures ning siin on peidetud meie oma lugu, mis jääbki just minu ja Jumala looks. Hapras ja sulnis vaikuses on olemas kõik ütlemata jäänud sõnad, kuulamata jäänud helid ning tihti on Jumala vastus nii sügav, et seda kuulebki vaid hing.

Palve

Miks kiigutad Sa helveste sadu? Mul piisanud oleks hallasest teest. Miks lõhnama paned tuulteradu? Mul piisaks ju hõrkmõrkjast rohust. Miks täidad öö ruske, tummise ajaga? Mul piisanud oleks varjudest maas. Miks laulust laevõlvide rida võib kajada? Mul piisab ju – ees laiub mahe vaikuse aas. … Ja ometi tulen ma ka täna tagasi, ehk näen veel oma teel Sinu läkitatuid käimas edasi-tagasi, noorkuu nurgalt alla, läbi helveste, üle krõbiseva halla, kesk habras-hubast aega ootan ...

Palve

Tekst ja foto Arho Tuhkru

Meie meeles tundub imestamine pigem naiivsuse tundemärk, oleme asjadest üle ja kõiketeadvad. Kõik on nii tuttav, et seletamatute asjade kohta on meil juba ammu seletused valmis ja vastame enne, kui keegi küsib. Kuid imestamise võlu peitubki ime võimalikkuses märgata imelist, ühtmoodi oodatud ja ootamatut, kokkuliitvat ja aulist. Nii saabki evangeelium elavaks meie seas ja meist saavad evangeeliumi sõna kandjad ehk sõnapidajad.

Issand on lähedal

TuhkruArho_8.3.2015_f.TiiuPikkur-copy

Mt 1:18–24 Neljas advendinädal on inimeseks sündimise loo jutustamise aeg. Matteuse jagatud lugu saab eluliseks ja tähendusrikkaks loo jutustajale ja ka kuulajale kui tõelise elu lugu. Jutustust edasi andes muutub see lähedaseks ja pole enam võõras. Oskus teistmoodi näha ja vastuvõtjana tabada loo tuuma tähendab oskust minna loo sisse, siis pole enam võõristust ega võõrandumist. See advendipühapäev – Issand on lähedal – on pühendatud Jeesus-last ootavale Maarjale. Maarja ...

Igal asjal on aeg

Aeg kaaluda ja triikida, kõiki asju omaks viikida. Purki toppida ja õigeks lappida, ligi tikkuda ja hääd ära rikkuda.   Aeg kõiki panna ühte patta, häid hetki maha matta. Küll sisse, välja pressida, võrke punuda, teiste naeratusi nuruda.   Mul pole ju nii palju vaja. Mul aed ja väike maja. Taevataadilt tööd, leiba, sooja, soola ka. Elu lihtne – eluline. Kaasa naerukaja, pere, sõprus – homse seemned akna taga.

Rõõmu kandmine

Näe, ulatan Sulle oma tänase päeva anni, mis pole muud kui tere me sõpradele. Minu hõiskamine on Sinu suure rõõmu sees, seni kui suudan hoida Su andi. Seni, kuni hoian, tunnevad mu sooned ja säsi ning tunnen Su õnnelikke käsi. Küll kingid lootust, mis meelitab tärkama, ning säratavad needki, kes kössis või katki. Kuulatan neid sõnu, mis ammu kord rannal lausutud mu õele-vennale, et mõnest leivast jagub kõikidele ja vähesest piisab, et ära tunda Su hoolt.

Palve

Hea karjase hoole all saab iga tee kord teekonnaks. Iga valgus saab olla uskumatult usutav. Iga proov toob ehedust ja ehib kandjat. Iga tundmine saab olla äratundmine. Iga peatus on süvenemine. Iga tänu on täna. Tänane on ja jääb. Arho Tuhkru