Kõik autori postitused

Kuidas ma kaevikust kiriku leidsin

Äsja seljataha jäänud kaplaniteenistuse 20. aastapäeva sündmused panevad ajas tagasi vaatama ning olnut hindama. Nii otsisin välja oma vana päeviku aastast 2002, mil osalesin kap­lanite orientatsioonikursusel järjekorranumbriga 7. Kolmanda ülikooliaasta kevadeks olin jõudnud punkti, kus õpingud kasvasid üle pea ning tuleviku osas ei näinud valitud erialal erilisi valguskiiri. Ja siis tabas värske pahvakuna mu teadvust peahoone seinal olev lakooniline teade kursuse algamise ...

Kas Halleluuja ikka sobib pühakotta?

Peaaegu igal kevadel seisame fakti ees, et linavästrik on mõnda pataljoni masinasse pesa teinud. See käib neil kiiresti: enne kui arugi saame, on juba vadistavad kaasvõitlejad kapoti all või mõnes muus soojas kohas ennast sisse seadnud. Küsime, mis me nüüd siis teeme. «Mis seal ikka teha,» tuleb üsna ühene otsus, «ootame, kuni pojad väljas, seni tuleb teise autoga sõita.» Kogu loodu sõbralik sümbioos mõjub maskuliinsele keskkonnale kindlasti positiivselt. Nii on iga väeosas ...

Südame ebamugav kutse

Pärast seda, kui otsustasin linnatolmu jalgadelt pühkida ning taas maaellu sukelduda, on mu igapäevaelu pidevalt vürtsitatud erinevate tuttavlike seiklustega. Seda südant paisutavatest loomade-lindudega kohtumistest kuni hingepõhjani ärritavate torusulatamisteni välja. Pühapäeva hommikul, mil olin lubanud minna asendama ametivenda Rõuges, tabas mind aga üllatav tõdemus, et keegi on vahepeal mõned tonnid lund tellinud ja selle Võrumaa kuplite vahele laiali puistanud. Vaevalt ...

Sõda ei ole mugav

«Kas minusugused memmed on ikka kõige õigemad inimesed sellistes olukordades tegutsema?» mõtlesin endamisi, kui püssipauke kuuldes taas natuke närviliselt rakmete ja relva järele tormama pidin. Mõned sekundid siia ja mõned sinna ning juba leidsin end, üks põlv tolmus ning teine automaati hoidvat kätt toetamas, kindlaks määratud positsioonil vastast ootamas. «Kevadtormi» esimestel nädalatel meid pidevalt saatnud vihmajärgse sambla karge ning kontideni imbuv niiske puudutus ...

Hirm ühendab

Inimene harjub kiiresti. Vähemalt eesti inimene, keda on läbi ajaloo erinevate intervallidega käest kätte solgutatud. Inimene harjub ka sellega kiiresti, et on iseenda peremees. See pole iseenesest paha, sest eneseteadlikkus ja enesekindlus on suures osas kindlasti edasiviiv jõud. Üks suur oht aga, mis selle enesekindluse taga varitseb, on valvsuse uinumine. Vahel tundub, et aeg-ajalt vajab inimene mingisugust jõulist selgeksraputamist, et väljuda oma mugavustsoonist ning ...

Mida suurem vägi, seda usutavam usk?

Äsja seljataha jäänud pühapäeva hommikul tervitas kirikusse­minejaid jäätunud auto ning harjumatust kargusest tühjaks ehmunud linn. Päike sooritas alles oma esimesi ringutusi läbi tänavatel lasuva roosaka hämu, eikusagilt pudenes krae vahele imepeenikest hõbedat. Mõtlesin, et pole vist elus nii vara hommikul jumalateenistusele läinud. Eriti veel sellise külmaga. Ent samas: palju ma siis üldse õigeusu kirikus tegelikult käinud olen, pealegi tundub, et luterlased armastavad ...

Lahkunu viimane soov olgu seaduseks

Kõikidel tegevteenistujatel ning ajateenijatel on olemas personaalne metallist isikuplaat, millele on märgitud selle kandja isikukood, veregrupp, riigi tunnus ning usuline kuuluvus. Viimane muidugi juhul, kui see on olemas. Isikuplaati kantakse kaelas ja seda peale võimaliku vereülekande vajaduse tekkimise veel kahel peamisel eesmärgil: et tuvastada langenu isik ning saada aimu, millise usutunnistuse kohaselt teda matma peaks. Tundub ehk veidi grotesksena, et sellisest ...

Vastuseid otsi iseenda seest

Õunte, lehtede ja piparmünditee hõng ning ööliblika paksude tiibade vurin ritsikate kapelli saatel on minu jaoks alati olnud märk lähenevast kooliaja algusest. Kuigi kooliminekut selle klassikalisel kujul minu elus enam ammu ei eksisteeri, tuleb see vana liblikad-kõhus-tunne ikka sügise hakul meelde: segu ärevusest, rõõmust, ebakindlusest, vastutusest ja millestki, millele ei oskagi nimetust anda. Meenub, et vanade sõprade nägemise ootus lahustus kerge murega uute ...

Eestlane kannab kirikut südames

Eestlaste usklikkus on teema, mis aeg-ajalt pinnale ujub ning paneb meid arutlema selle üle, kuidas usklikkust määratleda ning kui suur seos on sellel kristluse ja kirikliku kuuluvusega. Statistikat vaadates tundub olukord muidugi enamasti eriti lootusetu ning eestlaste religioosne leigus käib juba vaata et meie identiteediga kaasas. Nõndasamuti nagu hõredaks kulunud stampväljend, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Vahel hakkab tunduma, et erinevate kuivade ...

Õnneks on ta olemas

Ajaleht Eesti Kirik ajas mu hauda. Sõna otseses mõttes. Teoloogiatudengina otsisin võimalust end ise majandada õpingute ja kogudusepraktika kõrvalt. Selleks ei leidnud sobivat võimalust, sest öötöö pubis ettekandjana ka just ei vaimustanud. Võimalus saabus, kui tuli päästev kõne mentor Urmas Pettilt: «Meil oleks Eesti Kirikusse vaja ühte reporterit. Ma olen vaadanud, et sul sulg justkui jookseb, äkki proovid?» Muidugi proovin! Pidin tegema proovitöö. Samal ajal olid ...

Tõeline sisu pole kadunud

Paar tundi enne maailmalõppu seisan ligi 750 isamaale truudust tõotanud sõduri ees ning püüan pakasest kangeks hangunud suud liigutades öelda nendele noortele meestele midagi aatelist ning püha. Mõtted ning emotsioonid on hardaks muutunud juba hümni ajal, mis madalhäälselt kõmisedes mööda külmunud riviplatsi laiali valgub. Päikest ei ole, aga taevas on endiselt omal kohal ja pilved – otsekui teadlikult lohakalt sügavsinisele lõuendile puistatud. Kõik on paigas, kõik toimib. ...

Alastioleku hirmud ja rõõmud

Olen oma elus andnud igasuguseid lubadusi. Kunagi tõotasin mitte iialgi teha endale Facebooki (FB) kontot. Inimloomus on aga kahetsusväärselt painduv ja nii vürtsitab minugi ilmalikku ning religioosset elu agar erinevate suhtluskeskkondade kasutamine. Tõsi küll, iga asi aegub ja minetab oma uudsuse – nõnda on ka kõikidest muudest interneti võlumaailma imedest ennast esikohale rebinud just nimelt FB. Kui palju kordi olen tõotanud, et kustutan selle õuduse oma elust. Olen ...

Peaasi, et usaldus ei hääbuks

Lähenev lõikustänupüha seostub mul millegipärast meile kõigile nii tuttava ja aktuaalse arstide streigiga. Ega otsest seost justkui polegi, sest sõnad «lõikus» ja «tänu» loovad tahes-tahtmata mõtlemisainet mis tahes sündmuste või elualadega. Ühelt poolt kokkuvõtete tegemine tööküllaste kuude «saagi» kohta, teisalt hinnang sellele – ehk siis rahulolematus või tänu. Praegu käimasolev streik on tekitanud minus kahetisi tundeid. Õpetajad tegid kunagi juba n-ö otsa lahti ja ...

Pisiasjad on määravad

Möödumas on aasta minu asumisest uuele töökohale. Vahel meenutan seda aega, seda tunnete segadikku, milles omavahel põimusid hirmud, kahtlused, kahjutunne ja ootusärevus. Ent uus keskkond nõuab uut keskendumist ning tundesegadus asendus kähku rõõmsa tõdemusega, et vaimulikku tööd on võimalik teha nii mitmes erinevas variatsioonis, nii mitme erineva teenimise läbi. Ka pealtnäha täiesti igapäevaste tegevuste kaudu. Meenub üks tore kogemus päevast, mil Tarvastu kirikusse tuli ...

2. veebruar – küünlapäev

Küünlapäev ehk Issanda templissetoomise püha  on rahvakalendri järgi üks tuntumatest talvepoolituspühadest. Sellel päeval pidi pool inimeste ja loomade talvevarust alles olema. Tavaks oli öelda, et küünlapäeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama jne. Keedeti rituaalseid toite nagu tanguputru ja sealiha ning valmistati ...